Hateful.. Sad, but true.

Daah... Halb, paha, tujurikkuv. Kõik. Kõik on nii nõme ja vastik minu jaoks. Kõik see on mind jälle rivist välja löönud. Ma tunnen et ma vihkan seda maailma. Ja seda kõike mis siin toimub. See flirtimine, roppused, lollitamised, mõtetult oma elu maha raiskamine ja need suitsetamised ja joomised, oma elu rikkumised, kurjus, see kõik on minu jaoks nii vastik ja rõve. Nõme, rõve, vastik. See kõik paneb maailma vihkama. Ja neid inimesi, kes teevad neid tegusid.
Aga ma ei taha vihata seda maailma. Ma ei taha lihtsalt sellises maailmas olla. Ma tahan olla maailmas, kus on rahu ja õnn ja sõbralikus ja võrdsus. Ja head inimesed. Rahu.
Ma tahan välja astuda sellest ruumist. Ja sulgeda see kõik oma selja taga. Aga seda pole võimalik selles maailmas, sest just kõik see, mis on mulle vastumeelt, just kõik see toimubki iga päev minu silme ees ja minu ümber ning kohati isegi minu sees.
Ainuke koht, kus ma saan seda rahu ja seda kõike mida ma vajan, on kodu. Kodus pole seda õelust ja kurjust ja halba. Kodus on rahulik, mõnus, soe.. Ja on ka msn, läbi mille saan ma ka rääkida.  Nendega rääkides tunnen ma end hästi ja vabalt. Nad räägivad tarka juttu , mitte lihtsalt ei kirjuta " tsau, mis teed?" ja siis vaikus. Nad on teistsugused. Tahaks neid rohkem näha ja nendega suhelda...

Et kõik nii nõme on, sellepärast ma istun ka praegu siin, teistest eemal, üksinda. Kuulan muusikat, et neid ignoreerida. Ja kirjutan. Mulle meeldib kirjutada. Ja ma plaanin ka muutusi. Blogi vajab muutust ja mina ka. Plaanis oleks juukseid natukene ühtlasemat värvi teha, sest praegu on mul siiani mingi vikerkaar peas, aga selleks pean ma ka oma ema kõvasti veenma. Ja ma pean iseloomu ka muutma. Tagasihoidlikkuses ja Vaikuses pole ju midagi halba. Ma tean, et ma olen suur lobamokk, kuid ma olen nii paljude inimeste peale juba pettunud, et mul polegi kellegagi midagi rääkida. Ma lihtsalt ei taha nendega ise rääkida, sest ma ei taha endale piinasid ja valu ja ma ei taha neid vihata. Sellepärast valin ma lihtsama vastupanu ja lihtsalt ei räägi nendega nii palju. Mul polegi vaja rääkida nendega. Ma saan
rääkida emaga, isaga, Jumalaga ja saan kirjutada blogisse ka. Ja mul on iPod, nagu praegusel hetkel. Ja mul on õnneks veel Annu, kellega ma saan vabalt rääkida ja siis veel mõned msnist, niiet mul polegi tarvis nende teistega rääkida. Nad saavadki siis ise omakeskis rääkida neid lollusi, ja teha seda kõike
mida tavaliselt, lihtsalt minuta.

Ma olen nüüd siis siin ise edasi.
Bye.