ühest asjast hargneb järgmine.... miks ometi ?

Miks peab see kõik nii raske ja vastik olema ? Ma olen praegu nii vihane ja vastik ja kurb ja raevukas ja maitea mida kõike. Ma pole mina ise.
daah... no ma lihtsalt ei saa. Ma tahtsin minna koos Annuga laupäeval kinno ja minna vaatama The Social Network, aga täna kinokavasid uurides selgus, et meie ajale ei ole mitte ühtegi filmi. Igal pool, nii cinamonis, coca-colas kui ka kosmoses, igal pool näitab seda ainult üks kord päevas. Õigus, kosmoses ei näitagi. Aga teistes kohtades ainult üks kord päevas. Ja seda ka ainult õhtul. Coca-Cola Plazas algab kell 22.00 ja cinamonis, solarises, ka umbes midagi sinnakanti. Aga me oleme ainult päeval linnas ja me plaanisime pimedaks mitte kauaks linna jääda. Ja linnamineku üks põhjuseid oligi plaanitud see, et me lähme seda vaatama. Aga nüüd ... Pole mõtet enam. Ja ma olen nagu väikene ärahellitatud tatikas, kes tahab ainult seda vaadata, mitte midagi muud. Okei, et aega kulutada siis ma võiks ju ka vaadata mingisugust draamat. Aga ma ei suuda üldse praegu midagi mõelda või ette kujutada. Vaastiik.
Argggggggggggghhhhhhhhhh.... nõme, ma nutan. Jah, nutan, sest ma ei saa minna vaatama seda filmi, mida ma tahan. MIks ma üldse nutan sellise asja pärast ? Ei, asi pole ainult selles. Kõik need mitu asja on jälle kokku kuhjunud. Kõik see kool, koolistress, pingutused, püüdlused koguaeg elurõõmus ja happy ja lahe olla, kõik see piinab ja koormab ja nüüd, just täna kui on olnud nii kena päev, lumi maas ja klassiõe sünna ja täna sain ka oma kauaoodatud roosad kõrvaklapid kätte, just täna ma plahvatasin. Ma karjun ja nutan siin üksinda toas. Palun pange mind hullumajja. Ma ei ole seda elu siin elamiseks teeninud. Mitte ükski inimene ei ulu nii pisikeste asjade pärast. Aga mina ulun. Pole veel suureks saanud järelikult. Pean oma unistused mehest, lastest, perekonnast, kodust, ja kõigest sellest jälle kaugele tulevikku viskama. Ja ehk pean isegi minema lasteaeda tagasi. Alustama uuesti. Või siis tegema mälukaotuse. Kõik ununeks. Kõik mälestused, kõik vanad unistused, inimesed. Saaksin uuesti alustada. Alustada uuesti sõprust nendega kellega vaja. Ja jätaksin osad inimesed üleüldse oma elust välja. Kõlab väga vastikult õelalt ja isekalt. Aga äkki ma olengi õel ja vastik ja isekas. Äkki ma ei näegi enda suurest ninaotsast kaugemale. Äkki, äkki,äkki. Äkki lõpetaks need piinad ükskord ära ka. Ma lihtsalt vihkan seda kõike. Mulle pole ju niipalju koormust vaja. Ma ei jõua. Ma ei taha. Ma ei suuda. Kõik pole ju nii tugevad ja nii vastikult positiivsed ja nii sõbralikud. Miks ma ei ostnud neid valuvaigisteid, kui mul oli võimalus. Miks ma ei pannud suhkru sisse veel kaks lusikatäit suhkurt. Miks ma tahtsin minna vaatama just seda filmi. Miks see kõik just täna õhtul juhtus. Miks ma pean kõigile nähavama kui mul paha tuju. Miks ma pean kõik endast eemale tõrjuma, kui mul on mase ja paha tuju. Miks ma pean endale valu tegema, et valust jagu saada. Miks ma ei suuda mõtelda kainelt ja normaalselt. Miks ma pean enda elu ära rikkuma. Ja lõpuks, miks ma pean seda kõike just nüüüd siia kohe kirjutama et te hakkkaksite mind haletsema ja siis üldse lõpetama need sõprussuhted, kuna ma olen ju üks suur masehunnik ja emo, nagu te kõik juba mind kutsute. Fain, laske käia. Kutsuge mind nii kuidas tahate ja milleks tahate. Mul kama. Mul täiesti pohhui sellest. Lihtsalt kama sellest kõigest. Vahet pole. Olen noor, olen vastik, rikun enda elu, ja mida kõike veel.. ÄÄÄÄÄÄÄ.. nõme.

Ja miks ma pean nii andetu olema? Miks mul pole mingit lahedat huviala millega saaksin ennast välja elada. Ai kuidas ma tahaks praegu lihtsalt minna ja teha midagi, milles olen hea ja milles kõik mind kadestaks. Praegu on mul ainukeseks huvialaks masetsemine. Õujee. NOLIFER!
Ma pole kindel, kas ma saan ise ka aru, kui mõtetu ja ajuvaba see post on. Aga nagu mulle on soovitatud, siis parem on endast kõik välja kirjutada, kui endas hoida. Jah viimasel ajal on juhtunud jah seda ka, et ma olen hoidnud endas kinni, sest samas ma ei ole kindel, kas on mõtekas kõigest maailmale teada anda. Ojes... mul tulid praegu külmavärinad. Nii tore. Varsti otsime midagi sahtlist või riiulist, millega saaks piinasid leevendada. Ja oi, hmm.. äkki peaks köögikappides ka tuulama. Leiaks mingit unerohtu või siis midagi muud joodavat. Ja vanast ajast on mul sahtlis ka neid tilkasid, mis on väga vastiku maitsega, kuid pidid rahustama. Need otsime üles. Ja midagi kanget ka millele seda hulka lisada. Siis mõned valuvaigistid otsime ka ja saadame selle õhtu kiirelt minema. Pole mõtet enam siin piinelda. Kõik on niigi kaugele läinud. Eks vaatab mis homne toob, kui see tuleb.
Ja laupäev... eks me linna läheme ikka, Angelica pakkus välja, et me peaksime ikka minema kinno, aga vaatama midagi muud seljuhul. Hetkel ma tõesti ei oska öelda, kas sellest midagi välja ka tuleb või mitte, aga .. mdea.

Pff.. Ma ei suuda ikka sellest üle olla. Ma ei kujuta ette, kui pikk see post on. Arvatavasti üks minu pikemaid maseposte. Wow. Täielik emotsioonide väljaelamine ja väljakirjutamine. Avalikustamine võiks ka ehk selle kohta öelda. Aeh, mida siis veel kirjutada. Niigi olen täna siia üht-teist pihtinud. Ega hullemaks ikka ei anna minna. Kes vihkas mind, vihkab rohkem. Kes haletses, haletseb rohkem. Kes armastab, armastab nüüdsest vähem. Kui üldse keegi armastab, peale selle vaimse armastuse. Mjah.. võibolla on ka see üks põhjuseid miks kõik nii on. Ma tunnen puudust. Tunnen sellest puudust. Armastusest. Tunnen puudust ja igatsusest et keegi mind armastab. (No tõsine pubeka jutt). Eitegelt ma ei imestaks, kui kellegi arvamus minust peale selle lugemist muutuks. Ega mul midagi järelikult kaotada pole ka ju. Ainult parimad jäävad püsivateks ja ustavateks. Mõnede puhul olen ma juba seda järeldanud, et nad ei viitsi mu sõbrad olla. Aitäh. Parem ongi üks tõeline ja hea, kui palju neid teisi, kes polegi ehk tõelised sõbrad. Aga siin tekib ka küsimus, et kas see üks ja tõeline suudab ikka olla see üks ja tõeline. Kui ka temal saab minust villand. Siis. Siis olen ma üksik. Üksik lammas keset hundikarja. Aga kaua lammas üksinda ikkka huntide seas vastu peab. Varsti süüakse ta lihtsalt ära. Ja nii ongi.
Ka mina tunnen, et elu näksib mind vaikselt siit ja sealt.

Ma tunnen, et ma peaksin lõpetama, kuigi seda mida siia kirjutada, seda oleks mul veel siiin palju. Palju oleks kirjutada endast välja. Palju seisab veel sahtlites ja lehtedena vihikute vahele või riiulis ning osa on ka juba tuhastatud. Oh mind vaevatud hinge

Hüvasti.