ebaprofesionaalne (masepost nr5)

Elan oma elu. Teen kõike eluaeglaselt. Ma olen alati teistest maas, kui teised saavad midagi teada täna, saan mina selle teada ülehomme või hiljemgi. Süüa teen ma ka mitu tundi. Täna tegin ma näiteks kartulivormi umbes 3 tundi. Teistel on olemas, mina alles otsin. Igav elu. Parimad päevad on ka möödas. Sellega ma mõtlen laagrit. Kusjuures, seda et vabandan, et teil pole siiani juttu sellest, sest ma olen täna liiga nukras tujus, et kirjutada ja sorteerida pilte. See pole üldse nii kerge. Tuleb pildid telfast saata üksikult bluetoothiga arvutisse. Seal ümber tõsta. Siis netist mingist 3-4 kohast laagri pilte sorteerida, need panna kokku slideshowks, ja kirjutada veel jutt ka mis on mul hetkel käsitsi pooleteisel A4 paberil. Ja täna ma ei jõuaks ka. Kell juba palju. Ja mina olen masenduses. Ma ei oodanud, et ma seda ütlen, kuid nii see läks. MInd valdab segadus ja teadmatus. Segadus oma elu suhtes. Ma ei taha ju tagasi sinna kuristikku langeda, hakata tegema tegusid, mida ma vihkan. Ma ei taha ju seda. Teadmatus valitseb sellepärast, et ma ei tea mida teha täna või siis homme või nh ütleme otse, et teisipäeval. Praegu pole plaane, kuid ma ei taha terve päev kodus ka istuda.. see oleks liialt masendav. Aga keegi ei taha kokku ka saada. Peale Helina, aga ma olen teda liialt tüüdanud ja ta jõuab ka suht õhtul alles. Senikaua ongi teadmatus. Enam ei saa ka rahulikult masetseda. Homme saan endale energiapommi-Sannu. Brrr.. ma ei kujuta ette, kuidas ta mind võib hakata piinama, sest pole mind kaua näinud. Raske on isegi tädi olla, rääkimata siis teistest muudest asjadest...