broken ingrid

Teil veab, et olen suutnud ennast nii pikka aega hoida tagasi kirjutamast oma emotsioone ja tundeid, kuid nüüd ma tunnen, et enam ma ei viitsi end tagasi hoida ja ma lihtsalt proovin kõik sõnadesse panna ja endast välja kirjutada. Mitte et ma nüüd mingi julmalt tahaksin tähelepanu või maitea mida veel. Lihtsalt mulle meeldib endast kõik vällja kirjutada. Õigupoolest ma isegi ei tea kust ma peaksin alustama. Arvatavasti sellest kõige esimesest tundest, mis mind vaevab juba mitu päeva, vahest võiks isegi öelda et mitu nädalat. Tegelikult ei tea isegi kui kaua.. aga ma lihtsalt tunnen end katkisena. Katkisena. Nagu mingi katkine mänguasi... jah, just, mänguasi, sest minuga ju mängitaksegi koguaeg. Inimesed mängivad ja elu mängib. Murtuna tunnen end. Ei, mul ei murtud südant. See on koguaeg killustatud. Ja mitte ainult süda. Kõik muu ka. Tunnen nagu mu käed-jalad, kõik oleksid murtud. Isegi pea on selle suure selgusetu jamaga katki aetud. Ma ei taha mitte midagi teha. Ma tunnen et ma ei kuulu kuhugile. Igale poole kuhu ma vaatan on inimesed koos. Nad naeravad, teevad koos igast fun asju jne. Aga mina tunnen et ma ei kuulu kuhugi.. pole sellist suurt sõpruskonda, pole ka noortekat, pole ka peret. Olen nii palju kodust eemal viibinud selle suve jooksul, et ma enam ei tunne isegi ennast perekonda kuuluvat. Linnas ju pole peret. Siin olen ma lihtsalt üks inimene. Külaline. Ma pole siin keegi. Ma tunnen et igale poole kus ma lähen või igal pool kus ma olen, tunnen ma end ikka mitte-akseteeritavana ja ennast kõrvalise isikuna. Ma lihtsalt ei kuulu kuhugi..
Kas see ongi siis muutus? või on see hoopis lõpp?
Katkine ja ei kuulu kuhugi..mida tehakse nende mänguasjadega ? Visatakse minema. Ka mina tunnen et ma olen juba poolel teel prügikasti. Õigemini, mitte poolel teel, vaid juba kaane peal. JA kui keegi kaane avab..., siis ma lendan sisse. Otse prügikasti. Ning siis on kõik.
Juba praegu on selline "kõik" tunne, sest enam pole midagi teha. Kõik on katsetatud.
Ja siis ongi, et kas elada edasi ja oodata Super Attack liimi, mis liimiks mind kinni. Või siis lõpetada see katkine olemine..
Lähen nüüd patja nutma.
Elu on masendav.
Ja mina olen katkine.
Katkine. . .
Ja siis veel kutsutakse mind emoks. See on solvav. Sest ma olengi nüüdsest eraklik.