Some kind of ... story...or rubbish

Vihma sajab, kõik on pugenud kuhugile katuste alla, et mitte oma firmariideid märjaks teha. Kuid alati leidub keegi, kes erineb teistest. Ka seekord polnud kõik pugenud katuste alla. Läbi vihma kõndis üks poiss. Välimuselt pakuks talle umbes 16. Kena poiss, kellele ei suudaks mitte järgi vaadata. Juuksed rokilikult segamini, mis tookord olid ka vihmast läbivettinud. Poiss kõndis rahulikult läbi kesklinna, samal ajal kui teised inimesed vihma varjus vaatasid seda kutti. Poisil polnud kuhugi kiiret. Ta ei tahtnudki kuhugi jõuda. Nii ta jalutas, kuni vihm lakkas. Tema jalad, mida katsid hallid alt kitsad teksased viisid poissi vanalinna poole. Poisil ei olnud sihti, kuhu minna. Ta läks sinna kuhu jalad viisid. Ja jalad viisid teda mööda vanalinna Hesburgerist, kus inimesed sõid isukalt oma suuri burkse ja jõid kutsuvatest punase kirjutest Coca-Cola topsidest. Mööda viru tänavat viisid tema sammud. Varsti oli poiss juba tänavas, kus turistid karjusid oma võõrapärast juttu nii paremal kui vasakul pool temast. Poiss jalutas mööda flaierdajatest kes püüdsid talle sokutada oma restorani või muuseumi reklaami. Ikka jälle pakutakse neid ja mõne meetri pärast on ees ootamas juba uus inimene, kes topib sulle näpu vahele seda paberikest. "Hello!" kostis jälle ning talle üritati sokutada flaierit, kuid poiss oli nii oma mõtetesse süvendunud, et ta jalutas temast lihtsalt mööda. Jõudnud raekoja platsile, jäi poiss seisma. Tal tekkis hetkeks sees mingi teistsugune tunne, mida ta polnud kaua tundnud. Ta tundis, et ta peab minema tagasi ja võtma selle flaieri selle tüdruku käest. Poiss oli segaduses, sest miski sundis teda äkitselt tagasi pöörduma sinna tänava vahele... kuid poiss ei teinud seda. Ta jalutas edasi. Möödus raemajast ning keeras vasakule peale maja. Jalad viisid poissi Vabaduse väljakule. Kohale jõudes ta äkitselt ehmatas ja pööras ringi. Klassivend, kes oli oma rulaga tulnud sõitma, oli poisi õlale patsutanud, kuid nii juhtub kui sa oled oma mõtetes. Peale väikest sõnavahetust, tõi poiss ettekäände, et aeg on minna koju. Sõpradele oli hea valetada, et peab koju minema, kuigi tegelikult ei soovinud poiss kohe üldse koju minna. Kodu oli viimane koht kuhu ta tahtis minna. Sellegipoolest võttis poiss suuna vabadus väljaku bussipeatusesse. Ta istus ühele neist pinkidest, mis olid tänavamustusega koos. Ta märkas et on jälle tüdrukute tähelepanu keskpunktis. Ta ei tahtnud seda, kuid tahes tahtmatta pidi ta harjuma, et naissugu teda alati vaatab, sest poiss oli lihtsalt nii pilkupüüdev. Bussid möödusid, inimesed liikusid, kuid jälle tuli poisi sisse selline kahetsustunne, mis käskis minna tagasi raekoja platsile. Kui poiss sulges oma silmad, tuli ta silme ette pilt tüdrukust, kes oli seisnud vanalinnas flaieritega. Raske oli seda pilti unustada.
Tunni aja möödudes, kui hakkas jälle tibutama, istus poiss lõpuks ühe bussi peale mis viis teda kodu ligidale. Bussist väljudes hakkas tema süda puperdama. Iga samm mida ta tegi kodu poole, oli vaevaline. Iga sammuga suurenes hirmutunne ja valutunne südames. Lõpuks ta jõudis oma koduukse taha. Ta pani võtma lukuauku ja keeras. Vaikselt. Tasaja targu. Käis klõpsatus. Poiss vajutas lingile ja astus tuppa. Oma järel ukse sulgedes, liikus ta vaikselt edasi. Tol hetkel oli poisi süda nii raske ja süda tagus nii hirasti. Ta tegi selle liigutuse ja piilus kööki. Rahu tuli poisi südamesse, kui ta nägi, et isa pole kodus. Vaikselt ja kiirelt liikus poiss edasi oma tuppa. Sulges ukse ja sukeldus interneti maailma, mis ka tookord ei pakkunud mitte mingisugust naudingut ega fiilingut. Jälle sebivad teda mingid ratetsikid, sõbrad räägivad oma rulatrikkidest või tüdrukutega peol öö veetmisest. See oli tema jaoks igav. Ta ei käinud pidudel, ega joonud. Meie poiss oli korralik ja vaikne, see oli ka vist põhjus, miks ta oli siiani üksik. Teda oleksid tahtnud paljud tüdrukud, kuid tema ise ei tahtnud kedagi neist. Poiss polnud siiani leidnud endale sobivat tüdrukut. Sulges arvuti, käis vannitoas ära ning seejärel liikuski poiss voodisse magama.
Möödus 10 minutit, möödus pool tundi, seejärel tund.... kuid uni ei tulnud. Poiss muudkui mõtles ainult sellele möödunud päevale ja miski vaevas teda. Pika mõttetegevuse tagajärjel sai ajul villand ja andis alla. Uni tuli ning püsis kuni lõunani, kuid ka öösel nägi poiss unes vanalinna ning flaierid.
Midagi oli selle kohaga, mis sega poisi elu...
Lõunal, kui päike juba kiirgas ning elu käis, pani poiss end kiiresti riidesse ja astus välja. Ta sõitis bussiga kesklinna ning sealt jalutas edasi. Ta jalutas ning siis ta nägi. Ta nägi seda tüdrukut, kes oli teda terve ööpäev kummitanud ning vaevanud tema südant. Pikad blondid pool lokkis juuksed, oranž miniseelik ning käes suur pataks flaiereid. Jah, see oli see sama tüdruk. Poiss hakkas tema poole liikuma. . .