Tühjus mu hinges mis on täis elu...

Tänane päev on olnud väga raske ning koormav. Ma olen õnnelik et mul on iPod, tänu millele ma saan end ka öösiti blogi kaudu väljendada. Pean teile ütlema et arvutisse pole mul suht lootustki saada. Homme vara maale jälle. Seal siis Julia juurde pilte
tegema ja õhtul ka kooli proovi. Ning kui mul olekski aega istuda arvutis, siis ma ei saaks seda ikkagist teha sest mu koduarvuti oli vahepeal nende mitme nädala jooksul mida teda polnud käivitatud katki läinud. Nice. Asendusarvuti on ka maitea kus Tallinnas. Niiet mitu päeva enesehaletsust on ees. Võiks öelda et see kõik jama algas juba hommikul, kui ma ei leidnud töö juures pastakat. Väike asi, kuid küll mõni alles sai pahaseks... Ja lisaks sellele oli täna väga vihmane ning niiske ilm. Külmetasin terve selle aja mis ma seal seisin. Üldse seisin ma täna palju. Kokku seisin 10 ja pool tundi järjest jalgadel. Nagu reaalselt. Kella poole kümnest hommikul kuni kella seitsmeni õhtul. Pole siis ime et jalad haiged ja tuju halb. Kogu päeva oli tuju olnud halb. Kui hakkasin bussi peale minema, siis tuju juba paranes. Kuid looda sa. Tulin Estonia poolt ja mis ma näen. Minu buss, nr 23 keerab just tänavast välja. Nagu whaat. Ai küll ma siis vihastasin. Ma karjusin vaheldusmisi sõnu t*ra ja pu*si. Ja oi kui kõva häälega veel. Mul on siiani selle pärast halb olla, et inimesed nägid ja Kuulsid mind selliseid sõnu karjumas... Aga nu tõesti ajab sita keema kui buss sõidab minema ja siis pea järgmise bussini ootama 20 minutit. Ja kui ma sain sellele kauaoodatud bussile, siis see oli muidugi ilma lõõtsata ja puupüsti rahvast täis. Ning kusjuures taga oli vabu kohti aga kõik Ikka pidid seisma seal keskkohas kust ei pääse ise ka liikuma. No ja kui ma sain koju ja istuma siis tuli see väike pätakas ja ajas mu tuju nii segamini kui veel võis. Ta on hullem närvisööja kui õpetajad. Netis istumise aeg on ka selle lapse magama paneku pärast piiratud... Ja kui ma siin olen siis ma olen selgeks saanud et ma peaks vähe rohkem oma suu kinni hoidma ja mitte nii palju rääkima. Selle rääkimise tõttu olen ma ka oma soprusuhteid rikkunud ja mida kõike halba veel teinud. Samuti on inimesed ka minu vastu nii külmad mis ajab ka marru. Ma olen täna terve päev ainult omaette sajatanud ja haletsenud ja ennast noominud ja mida kõike iganes veel. Ma lihtsalt ei kannata enam ennast välja. Isegi korralikud sõbrad ei räägi minuga msnis. Kui nad isegi sees on. Mind on unustatud ja maha maetud. Selline tunne, kuigi neid mõtteid molgutades tuleb mulle meelde viimase ohtu jutlus laagris ja lause mida ütles Tõnis roosimaa. See lause oli see, et kõik me oleme vajalikud ja mingi mõttega siin ilmas. Me oleme kellelegi vajalikud. Ma nutsin kui Tõnis sellest rääkis, sest mina tunnen end koguaeg, iga päev kui ma olen oma silmad avanud, et ma olen kasutu ja mõttetu. Ma tean et see pole nii, aga tavaliselt saavad kurjad mõtted minust võitu. Seoses sellega tuleb mulle meelde lugu mida räägiti ka uue generatsiooni Seminaris. See on tõestisundinud lugu. Ja räägib see siis sellest et kooli kristlased otsustasid teha valentinipaeval oma koolis üllatuse ja kleepida kõikide kappide uste külge südamekesi erinevate kirjakohade ja lausetega. Kuidseal samas koolis käis ka üks tüdruk kes tundis juba kaua aega et ta on tähtsusetu. Tal polnud sõpru ja ta ei suhelnud kellegagi enda koolist. Ta mõtles päev enne valentinipäeva, et kui homme ei tule mingit marki selle kohta et ma oleksin kellelegi tahtis voi kui ma ei saa mõtte ühtegi kaarti, siis ma teen enesetapu. Ja valentinipäeva hommikul läks see tüdruk kooli ja avastas südame kujulise kirjakese enda kapi pealt. Seal oli kirjas, et '' sa oled tÄhtis'' tüdruk ei uskunud seda ja käis kõik teised sildid läbi lugemas, kuid mitte kellelgi teisel polnud silti kirjaga et sa oled tähtis. Seeiigutas seda tüdrukut. Ning ta ei teinud enesetappu.
See lugu on tõestisündinud lugu. See peaks olema ka uue generatsiooni kodukal. Kui ma leian siis ma panen siia ka lingi, sest ka
pole kindel kui tÄpselt ma selle teile jutustasin.. Kuid jutu point on selles et Jumal on imeline ja kui me tunneme et me ei tähenda siis JumLale me tähendame alati ja igal ühel on põhjus miks ta on siin ilmas. See teadmine on ka mõnd siiani elus hoidnud. Aitäh selle eest.

Lisaks koigele ma tunne et mu tuju hakkab ka paranema... 24 tunni pärast magan ma juba oma voodis.

Love, Ingrid