Mõnel päeval on meil nii palju tegemist, kuid teinepäev pole muud teha kui igavusest ainult lakke vahtida või siis autosid lugeda, mis vuravad maanteel. Täna on meil peres nii olnud. Ema täna koguaeg käib kusagil, jookseb kusagil. Käib autoga ära, teeb söögi valmis ja läheb jälle minema. Saabub tagasi kuid siis jälle läheb õue ja nii ma pole teda eriliselt näinudki. Vahepeal ka vorbib ühe hämmastavalt hea kohupiimakoogi valmis, mille ta muidugi natuke ära kõrvetab oma hajameelsusest, aga pole hullu. Ainult mina istun terve päeva toas. Laua taga. Vahepeal istun ka trenašööri peal, väntan seal ja vaatan aknast välja, aga see ei paku mitte mingisugust pinget. Matat ka teha ei viitsi. Ajakiri „Pluss+“ on ka läbi loetud otsast lõpuni, mõtteterad kõrvavahele kogutud. Koogist on kõht pungil. Lebotan ka voodil, aga koguaeg magada ei viitsi. Pärast öösel pole jälle und muidu. Läksin siis õue, et vähegi saaada mingit targemat tegevust oma päeva nimekirja.
Õues käisin, see oli lahe. Sest päike paistis, mis tõuseb iga päevaga aina kõrgemale. Asfalt oli ka väljas, mida on nii meeletult lahe vaadata ja unistada et varsti saab juba selle peal rattaga kihutada (jah, mina kihutan). Ja mõnus tuul oli ka, mis tuli mingist ilmakaarest. Tuul ajas mu juuksed seksikalt sassi. Mmm.. Mõnusss. Jalutada oli ka lahe, sest see tunne kui sulavesi poeb saapavahelt sisse see on nii külmetav ja niiske, aga samas jälle positiivne, sest lumi annab märku sulamisest ja soojematest ilmakraadidest. Ainult kohati mind jalust rabav jää pole hea. Ülejäänud kõik on.
No comments:
Post a Comment