I try to catch my breath again

Pistsin just põske oma viimase Karl Fazer metsapähklitega šokolaadi. Šokolaad on viimaste päevade jooksul nii armsaks söönud. Lihtsalt söön ja söön neid. Sünnipäeva puhul sain päris palju neid. Alles on nüüdseks ainult 1. Aga on ka põhjust neid süüa. On olnud rasked ajad ja šokolaad on selline hea asi, mis leevendab seda paha tuju. Magusa maagiline võim muuta asjad talutavamaks. Ja seda ongi vaja. Sest meeleolu pole just kõige kiita.

Õppisin, istusin voodile, vaatasin aknast välja. Päike säras tol hekel. Mõtlesin, et kuidas ma suudan kõik enda jaoks nii vastikuks muuta..Hoidsin pisaraid tagasi ja tõusin. Läksin akna juurde. Vaatasin välja, ning pöördusin tagasi arvutisse.

Olen täna terve päev olnud lukustatud enda tuppa. Ei, mul pole karistust. Lihtsalt ma ise tahtsin olla teistest eemal. Olla õpikutega ja endaga. Olla enda pisaratega. Ja oma mõtetega. Selgust pole ikka saanud.

Loodan homsele. Käin Tapal ära. Kui toimub noortekas, jään sinna ka. Pole seal kaua käinud. Olen kaugeks jäänud inimestele. Keegi ei tahagi enam eriti rääkida. Juhtub. Elu peab võtma nii nagu see on. Lihtsalt mõnikord on mõnede inimeste jaoks seda liiga raske võtta. Ja mulle tundub üleüldse, et mul on mingi sõel pähe visatud. Näen aukudest läbi, aga sealt läbi ei pääse. Ja ma tahaks sealt välja saada, aga ma käin koguaeg ringiratast ja ei leia seda pragu, kust läbi pugeda.

I won't, I won't leave without a trace.

I won't be erased.

Tänase päeva laul: Demon Hunter - I play dead. link.