Suurem osa päevast olen täna vaikinud. Ja mulle meeldib see. Tore on olla vait. Lihtsalt vaikida. Kõlab küll kummaliselt, kuid mul pole enam seda meeletut rääkimise vajadust, mis on ennem olnud.
Võtsin täna ka kekast osa, kuigi mul kestab vabastus selle nädala lõpuni. Aga kuidagi tore oli vastu palli oma viha kanda. Leevendav. Peale kekat läksime kooli. Bussi ootama. Finally tuli ka see buss, aga see bussisõit.. ohpekki. See oli tõsiselt kohutav, sest lisaks Käravetele käis buss ka veel ühte teisse kohta. (Jänedalt edasi, Perila poole) ja see metsavahetee. See oli jah, suht kohutav. Loksutas ja hüppas nii mis kole. Asfalt oli ikka jäine, ja siis olid seal rööpad sisse sõidetud ja siis olid seal jääkamakad ja mida iganes veel said selle tee koledaks teha. Ning see buss seal muudkui hüppas ja sheikis nii koledalt et peale 20 minutilist sõitu, kui jõudsime Jänedale tagasi, hoidsin kätt suu ees. Kui mõni minut hiljem meie peatus jõudis, läksin kohe lumehunnikusse oksendama. Süda oli lihtsalt nii paha sellest sõidust. Kodus jõin natuke vett ja siis läksin magama. Päris paha oli olla.
Ärgates polnud ka parem. Ikka sees keerles ja pöörles. Jätsin õhtusöögi ka vahele.
Vanematele ütlesingi, et buss sheikis mu sisikonna segi. Kuigi tegelt on mul vist palavik. Tuline olen. Ja külmavärinad piinasid ka. Ema küll kahtlustas, et äkki olen ma külmetanud ja võisin haigeks jääda, aga talle ma ütlesin et kõik on korras. (Tegelt pole ju)
Aga see selleks.
Homme on viimane päev. Siis tulevad katsed. Ja siis on vaheaeg. Mis on juba ette hukule määratud. Time to be with myself. Yea.
Olks, seniks. Bye.
Tänase päeva laul: Luisa Värk - Kodu. link.
No comments:
Post a Comment