Mõni päev võib olla halb, kuid mõni õhtu võib olla veel halvem.
Vend tuli ka meile õhtupoole külla. ATV ja koeraga. Ja siis tuli välja et ma tulen ka see nädala lõpus linna, aga ta rääkis mu pehmeks ja tulin juba täna õhtul. Aga see oli vist üks väga vale otsus, sest ma ei tahtnud üldse tulla siia. Nutsin poole teest. Oleks nii tahtnud koju tagasi. Ja tahan praegugi. Ma ei taha venna juures olla. Ma ei taha linnas olla.
Ma tunnen end siin nii üksiku ja nõmedana. Ja ma kardan. Igat sammu mis ma teen, igat sõna mis ma ütlen. Tahan oma koju.. :( ma ei saa siin isegi arvutis olla. (hetkel ipodis) Ehk isegi saaksin aga ma ei julge küsida. Ma ei taha endast mingit hullu netisõltuvuses nooruki muljet jätta vennanaisele. Telekat ei saa ka vaadata. Pean ainult vaatama ja kuulama mingeid venekeelseid sebikaid.
Öö võiks tulla kiiremini. Saan nutta vaikselt siis. Tahan emme juurde ja oma maasika kaissu võtta..
Siin linnas on kõik nii võõraks jäänud mulle. Keegi ei räägi enam minuga. Mul pole isegi inimest kellega reedel minna castingule...
Homme peaksin helinaga kokku saama ja siis veel kleite vaatama kuigi mul pole üldse tuju.
Miks ma oskan alati oma tuju ära rikkuda :/
Panen nüüd ipodi põhja ja nutan mõne screamo laulu saatel .. Nõme masehunnik olen.
No comments:
Post a Comment