everything is fine

"Üles leidma sa väärtused pead... " - see lause kummitab mind juba viimased pool tundi.

Kui keegi nüüd natukene ka mõtleks minule ja viitsiks küsida, et kuidas mul on, siis ma ei tea mida ma vastaks. Ma ei taha ju öelda, et kõik on tõesti jälle pekkis ja et ma salaja nutan pool tundi. Ja sellepärast ma vahest ütlengi, et kõik on hästi.

Ma ei taha välja näidata end nõrgana. Ma ei taha välja näidata, et ma muretsen kooli pärast, sisseastumise pärast või siis millegi muu pärast, mis mõne jaoks võib täiesti tühisena tunduda.

Ma ei taha, et inimesed arvaksid, nagu ma põeks iga asja pärast ja ei suudaks üldse elada. Ma ei taha kurta, sest siis hakatakse haletsema ja teinekord võib haletsusest saada hoopiski mõnitus. See teeb veel rohkem haiget, kui midagi muud.

Aga pekki, kaastunnet ja tuge on ju ikka vaja. Isegi laulusõnad ütlevad:

"Everyone needs compassion Love that’s never failing Let mercy fall on me Everyone needs forgiveness The kindness of a Saviour The hope of nations."

Ma ei tea. Ma ei oska enam midagi öelda. Ma tahan olla rõõmus, ma ei taha muretseda, ma pean olema tugev, et elus hakkama saada. Aga ikkagist. IKKAGIST tehakse pilkavaid märkusi, õiendatakse, tahetakse koguaeg sinust üle olla ja sõnadega trambitakse tunnete peal. Miks fakki te teete mulle nii?

Kas te ei võiks leppida sellega, et ma tõesti jah ei oska matemaatikat. Et ma tõesti ei oska mingit freakin kalkulaatorit kasutada. Et mul tõesti pole kedagi, kellega nurgataga musitada. Et ma tõesti nutan iga pisikese asja pärast, mis mulle on suur asi. Et ma tõesti võtan asju tõsiselt. Et ma tõesti solvun kergesti, aga ei anna sellest märku. Et ma tõesti tahan ju anda endast parima. Et ma tõesti tahan hästi kirjutada. Et ma tõesti loodan, et sa ükskord ka räägiksid ise minuga.

Please, God, help me !!!