Kahekesti vaikuses

Oli õhtune aeg ning keset tuba valguallika all istusid kaks kogu. Ühe figuuri moodustasid poisi ja teise tüdruku. Nad mängisid vaibal potikat ning peale kaartide sahina polnud muud kuulda. Mõlemad näisid olevat oma mõtetes. Sellegipoolest üritas poiss vestlust alustada. "Mida sa eile tegid? Päris kena ilm oli õues."
Tüdruku peenekõlaline hääl vastas ükskõikselt: "mitte midagi."
-"Sa jalutamas ei käinud?"
-"Ei, korraks mõtlesin küll poodi minna, aga raha polnud."
-"Aga niisama jalutama...?"
-"Ei viitsinud."
Poiss tõstis vaikselt pilgu oma kaartidelt ning silmas korraks tüdrukut. Mitte midagi polnud ta näoilmes muutunud. Mäng jätkus jällegi vaikuses. Näis, nagu kummalgi polnud mängu vastu tegelikult huvi. Nii mõtlikud olid nende näod ning nii vaikne oli õhk nende vahel.
Lõpuks murdis vaikuse tüdruk, tehes suu lahti ning nagu unest ärganuna lausus: "Vabanda, ma unustasin ära, et sa siin oled. Jäin mõttesse korraks."
Poiss pani kaardid käest, tõstis pilgu üles ning vaatas tüdrukule silma. "Minu arvates oled sa juba väga kaua mõttes olnud. Ja selle väga kaua all ei mõtle ma mitte praegust hetke, vaid see on kestnud juba nädalaid!"
Segaduses tüdruk ei teanud kuhu oma silmi peita ning kogeledes küsis: "kas tõesti?"
-"Noh, kui sa arvad et pidev vaikimine ning toas istumine on normaalne, siis mitte. Aga tõesti, mis sind vaevab? Ma pole sind varem sellisena näinud. Kuhu on kadunud su energilisus?"
-"Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Siin on umbne. Kas me õue ei võiks minna?"
-"Et saaksid minu eest ära joosta?"
Tüdruk vaatas poissi altkulmu, viskas kaardid mööda põrandat laiali ning seepeale tõusis püsti.
Nad astusid toast välja ning olidki heledas koridoris. Nad panid tossud jalga ning tüdruk viskas endale pusa peale.
Õues oli soe, taevas oli hele ning jalutamiseks mõnus ilm.
"Näed, nüüd olen õues ju." ütles tüdruk pool etteheitva tooniga.
"Jajah."
Edasi kostis jällegist ainult vaikus ning jalgade sammumine mööda asfalti. Aeg oli lähenemas juba ööle ning seepärast polnud inimesi kuigi palju. Nad jalutasid sihitult ringi, leides end vahetevahel tänavalt, kus nad olid juba varem viibinud.
"Noh, hakkad rääkima ka või jalutame niisama koidikuni? Mõtlesin, et saan teada mis sind häirib."
-"Ah.. ma ei tea. Sa ei pruugi mind mõista"
-"Mhh, ma luban, et kuulan su ära ja ei sega vahele. Niisiis, räägi."
Nad olid jõudnud parki ning veidikesest niiskusest hoolimata istusid nad pingile.
Näha oli, et suureks eneseületuseks kujunes hetk, kui tüdruk viimaks avas suu ning sealt hakkas vaikselt kostuma laused. "Ma mõtlesin. Inimestele ja nendele, kes mind kogu aeg ümbritsevad. Nad kõik tahavad minult kogu aeg midagi. Kõik teevad oma nalju ja üritavad end külje alla sokutada. Aga see on nii võlts. Ma ei taha sellepärast enam inimestega koos olla. Nendes pole muud, kui omakasu. Ja nad lihtsalt kogu aeg räägivad. Miks inimesed räägivad kogu aeg? Ma ei jõua enam seda taluda. Ma ei taha inimestega rääkida, nendega suhelda. Ma tahan olla vaikuses ja üksinda. Ma ei taha, et keegi teaks minu elust midagi. Olen leidnud, et enese varjamine on poole parem, kui viibida seltskonnas. Mida üksikum, seda parem. Mida vaiksem, seda kaunim. Kas sa ei arva siis sedasi?"
Poiss oli terve see aeg vait olnud. Ta üritas hakata leidma vastulauseid, kuid need poleks end õigustanud. Ta vastas: "võib-olla."
Tüdruk jätkas oma pihtimust: "Ma teadsin, et sa ei mõista mind. Keegi ei mõista mind. Ning mina ei mõisa ka teisi. Kas vähemalt see pole hea põhjus enda sulgemiseks? Endasse sulgumine on sama nagu mataks maha aardekirstu. Võib minna aega, kuid ma ootan seda inimest, kes tuleks ja leiaks selle aardekirstu. Talle saaksin ma siis end avada ning siis omaksid kõik need pisarad, valu ja rõõm hoopiski teise tähenduse. Ma ei tea, kuhu see kõik viib. Võib-olla ma üldse ei kannatagi seda ning ükspäev nutan end üksindusest ja vaikusest surnuks. Ma ei tea..." Ta ohkas ning surus pea põlvedele.
Poiss liikus tüdrukule lähemale, pani käe ümber õlgade ning ütles: "Ma mõistan sind küll. Lihtsalt see tuli nii ootamatult. Sa lihtsalt ei rääkinud enam ükspäev kellegagi ega soovinud väljas käia. Ma mõtlesin, et ehk on põhjused muudes asjades. Kuid ma saan aru. Kõik vajavad aega, et olla üksinda ja katsetada milline on vaikus. Tegelikult tahaksin minagi teinekord vajutada kõik inimesed nupust välja ning sundida nad vaikima."
"Seega, sa hakkagi mind ümber veenma ega arvama, et ma olen hulluks pööranud?", imestas tüdruk.
"Ei. Ja kui sa vastu pole, siis...." poiss jäi toppama.
-"Siis mida?"
"siis.... äkki võiksin ma ühineda sinuga sel teekonnal ning me vaikiksime koos? Ma tahaksin olla sinu aardekirstu avaja."
Tüdruk tundis nagu kõhus oleks hakanud keegi tantsima. Need olid vist liblikad.
Ta tõstis pea ning vaatas poisi silmadesse. Nii sügavalt sinised olid need. Sinised, nagu Vaikne ookean. Jah, see oli nii. See päev oli kätte jõudnud. Veel viivuks nad naeratasid ning siis pani poiss oma huuled tüdruku suule. Nii kaunis ja nii vaikne oli see hetk.
Veel pooleks tunniks jäid nad sinna vaikuses üksteise embusesse. Seejärel nad tõusid, võtsid käest kinni ning jalutasid mööda teed edasi. Kahekesti vaikuses.