Seekord on minu aknalaual....

Raamat E.M. Remarque "Läänerindel muutuseta"

Ma kuulun vist nende väheste inimeste ringkonda, kellele meeldib kohustulik kirjandus. Mulle meeldib lugeda, kuid kooliväliselt ma seda ei jõuaks. Samuti juhatab k.k. kätte raamatud, mida muidu ei loeks. Tavaliselt need valitud teosed pole just lemmikumate killast, kuid satub ka mõni, mis mulle meeldima hakkab. 

Oma vabadel päevadel, kolmapäeval, laupäeval ja täna hommikul, olin ma mitu tundi jällegist lugemas.

 Seesamune "Läänerindel muutuseta" räägib sõjast. Noormeestest, kes on rindel saanud üksteisega sõbraks. Osad neist olid klassikaaslased. Sealses elus ühendatakse neid läbi raskete hetkede, ajutiste rõõmude, koduigatsusega. Välismaailmas neid ei mõisteta enam, ainukesed kaaslased ongi need, kes on nendega rindel koos, võitlemas elu ja surma nimel. Samuti kirjeldatakse raamatus kõike, mis sinna juurde kuulub. Veri, surm, haavatud, tükkideks rebitud inimesed, masendus, toidunälg, ihad, granaadid, piinad, jms. 

Ja mulle meeldib see raamat. Ausalt, ma poleks kunagi uskunud, et mõni sõjast rääkiv raamat võib mulle niivõrd palju pinget pakkuda. Nagu ikka, noore 21.saj naisena olles pole sõjateemad väga paeluvad ning ega ma nendest kuigipalju ei taipa ka. Kuid see raamat. Ma pole siiani suutnud välja mõelda, miks ta mulle meeldib. Ehk just sellepärast, mis eluperiood mul hetkel käsil on. Või siis sellepärast, et istudes mugavalt, olen ma end niivõrd suutnud raamatusse elama panna, et tõesti ma ei pane seda käest enne, kui silmad juba ridadega eksivad.
Kuna see on kirjutatud mina-vormis, siis jääb tunne, nagu oleksin üks nende seast.

Kui keegi neist hukkus, käis kurbuselaine üle. Nendel noortel meestel olid ju veel unistused, nende elu oli täiesti elamata. Üks vale liigutus ja teda polnud enam. Nad olid lastud maha kellegi poolt, kellel polnud tema südametuksetest sooja ega külma. Ning veidi vanemad mehed, neil olid kodus naised ja lapsed. Nad ei näinud oma isa enam kunagi. 

Kõigele lisaks on sellel raamatul ka rahustav toime. Või siis olen see lihtsalt mina, kes peale raamatu sulgemist veel vaagib neid asju enda peas ja muutun sealjuures ülimalt tasakaalukaks.

Ka mina võitlen oma võitlust. Ümberringi juhtub kõiksugu asju, kuid mina ikka püsin. Raskustega, kuid püsin. Granaate satub ikka mu teele ning haavugi tuleb kannatada.

Ning kõige parem mõte, mille ma raamatust kaasa võtsin oli selline:

  "Meie mõtted on savi, neid vormib päevade vaheldus, nad on head, kui vaikus valitseb, ja surnud, kui lamame tule all."