Ühiskonna ohvrid

Kas pole mitte mõnikord niimoodi, et soovid jagada head laulu või mõtteid, mis kiusavad pead. 

Kuid jätad selle tegemata. 

Kuulad oma head muusikat oma lahedas kambrikeses ning mõttedki ei pääse ees seisvast seinast kaugemale.

Me oleme ühiskonna ohvrid.  

Inimesed, keda kasvatatakse kindlate reeglite järgi aastast aastasse ning kes pelgavad inimestele avaldada oma arvamust, sest me kardame. Inimesed on kartlikud. Nad kardavad teiste halvakspanu. Mõtlevad, et Oi, mis saab siis, kui miski läheb tavapärast rada tallates teistmoodi. Meile on tähtis teistega olla sama mõõdupuu peal. Kui me oleme halvemad, siis tekib trots nii enda kui ka elu vastu. 

Juba koolis kasvatatakse meid ühe mõõdupuu järgi. Meilt kõigilt nõutakse teadmisi, mida õpetatakse sama õppeprogrammi järgi. Meie hindamissüsteem piirneb ainult 5 palli süsteemil, arvestamata õpilaste erisusi. 

Kuid mida see 1,2,3,4,5 ikka näitab. Ma ei saa väita, nagu kontrolltöö, mis ma olen teinud 2-le või KT, mis ma olen teinud 5-le, omaksid mingit erinevust. Ei. Need loevad ainult kokkuvõtva hinde panemisel. Muu jaoks on aga see tühine. Asjad, mis jäävad mulle pähe, need jäävadki. Ja teemad, mida ma tahan õppida, neid omandan ka väljaspool kooli. 

Nagu ka üks teine mõttekaaslane on kirjutanud, siis elu baseerubki numbritel, mille järele kõik jooksevad. Kuid millel tegelikult pole meie reaalse mina-ga midagi tegemist, sest need on subjektiivsed.

Inimestel on endiselt ikka veel kombeks vaadelda kõike ühe nurga alt.

Võib juhtuda, et ka seda loed sa praegu pealiskaudselt, pealevaadatuna. Ehk isegi kriitiliselt.

Olen märganud, et inimesi vaadatakse selle järgi, millised negatiivsused meelde jäävad.

Kui palju kuulete te tunnustavaid lauseid kaasmaalaste suhtes. Ei, ikka halvustatakse, üritatakse rõhuda tunnetele, mis panevad süümepiinad lõõmama. 

Tunnustust saavad tublid, erilised. Neid ühtse masstoodangu-argipäeva-inimesi tihtipeale ei taba kiidumeteoriit. Sest pole ju põhjust. 

Olen ka ise kinnine ning kardan inimestele midagi südamest öelda, kuid mõttes liigub ikkagist, et ka leida miskit head neis, kes tunnevad kannatusi rohkem kui rõõme. Neis polegi ehk midagi erilist. Nad ongi kõige hallimad inimesed. Aga ka kord neile head tehes, võib see panna neid tundma kui mitte ühiskonna ohvritena, kellega tavapäraselt käitutakse julmalt. 

Olen näinud, et enesekindlaid ei sallita. Neid, kel on oma täpne eesmärk, kes olla tulevikus. 

Mõtlesin, et mispärast siis enesekindlust tänapäeval hukkamõistvaks peetakse. Ma pole küll nende väidete tõesuses kindel, kuid võimalikud variandid on sellegipoolest.

Enesekindlus võib tähendada suurt ego. Suure egoga inimesi teadupärast ei armastata väga, sest nad kipuvad end teistest paremaks pidama. Mina suudan, mida teen, mina oskan. 

Kogu ühiskonna teiste inimeste jaoks on tulevik alati võib-olla maa. Nii paljud ei tea, mida teha peale keskkooli. Tööle, ülikooli või välismaale. Olen näinud, et sellistel puhkudel lastakse vooluga end kaasa viia. Päev korraga, nagu nad ütlevad. Kas ka see pole jälle mitte üks näide ühiskonna ohvritest?

Mina pean tunnistama, et minu tulevikuplaanid rikkus just keskkool ära. Jah, ka nii võib juhtuda. Alles eelmine aastagi oli veel mõtted olemas, kus tulevikus asetseda tahaks. Kuid nüüd pole neidki. Kool, mis peaks andma meile just kindlust mida edasi teha, võttis seekord just kindluse ära. Ning tekitas rohkem küsimärke asemele. Ma ei saaks kiita õpetajaid, kes hindavad õpilasi karmilt ja õiglaselt. Sellega näitavad nad ära kõik need valdkonnad milles olen ma nõrk. (Või siis ainult õpetajate arvates nõrk). Teinekord võivad just mõned negatiivsed kommentaarid töö suhtes purustada selle õndsa tulevikumulli. Ning sellega kaotatakse ka tulevikutalente. 

Ning kadedus. Kadedus on ehk teine minu poolt pakutav põhjus, miks enesekindlaid ei sallita. 

Kuid ka paljusid teisi inimesi. Kahjuks on igas inimeses ka pagasitäis halbu omadusi-tagarääkimine, õelus,  ületrumpamine, pidev võrdlus ja seesamune-kadedus.

Ma tean, et keskpäraselt kooli läbi vedamine ning õhtuti voodis lesimine pole just kõige eredam näide mitte ühiskonna ohvriks olemisest. Kuid ehk kunagi leian ka mina oma särava tähe ning julgen teistest hoolimata hakata oma asja ajama. 

Klikk selle posituse publish nupuga on juba väike samm selle suunas. 

Ning alustan 9-ndat korda Vaiko Eplik  - Soorebased kuulamist. 

Ingrid