momenete

Ma pole küll nii suur filmisõber, nagu mu isa või vend on, kuid kui pakutakse võimalust filmi vaatamiseks, siis võtan selle alati vastu.
Täna päeval köögis olles mõtlesingi, et elu on kuidagi nii... kuivaks jäänud. No fun, no emotions, no events.

Hiljuti rääkis aga saksa keele õpetaja, et saksa filmid tulevad jälle Eestisse ning neid on võimalus vaatama minna. Seekord oli teemaks Baierimaa filmid. "Ludwig II" film oli kohe täitsa tasuta ning kellele siis tastuta asjad ei meeldiks. Bronnisin endale pileti ära. Mineku soovi suurendas ka see, et suvel Baierimaal käies külastasime Ludwigi kurikuulsat lossi ning tundus nüüd huvitav sellest veel teada saada.
Kuna see toimus Artises, siis olid mu ootused kõrged, sest nii palju kui mina tean, näidatakse seal ikka sisuga  kraami ja mitte igat suvalist filmi. Aga kuna see oli saksa film ja viimane kord sügisel peale saksa filmi nägemist tulin ma suure masendusega kinost välja, siis see võttis veidi ootusi vähemaks.
Seekord aga ma ei pettunudki. Film oli väga hea. Sisuks oli kuningas Ludwig II elulugu. Tema teekonnast selleks saamisel, kuningas olemisel, vaimuhaigusega võideldes ning keerulist elu oma kunstide maailmas elades. Ajalooliselt oli samuti väga hariv film, sest tegu oli 19.sajandiga ning tõestisündinud looga. Samuti meeldis mulle see, kui kaadris oli loss ning selle ümber asuvad paigad, kus ka ise sai käidud. Fancy tunne ikka :D

Näitlejad olid head. Ja kenad. Peategelane, üks noor saksa näitleja oli küll selline kompu, et it's getting hot in here, so take off all your clothes. Pärast, kui režissöör ja filmi üks näitlejatest, kes kehastas Richard Wagnerit, jagasid kommentaare selle valmimisest, siis nad ütlesid, et peaosaline tahtis ka tulla, aga tal on proovid. Jah, see oli kurb hetk. Uh, ma oleks vist stalkinud teda pool ööd, kui ta olekski siia lennanud... :P
Muide, režissöör ütles ka, et ta on käinud paarikümnel korral selle filmi esitlusel, kuid kõige  parem helitehnika saalis on siiamaani meil olnud. Ning selle maksumus oli päris kopsakas summa olnud.

See selleks. Film ise oli tõesti vaatamist väärt. Sellele andis ka tõestust see, et kordagi selle üle 2 tunni kestnud filmi ajal ei mõelnud ma sellele, palju kell on. (See on hea märk iga filmi juures, sest kui hakkad kella juba vaatama, siis järelikult on film igav)
Kui koju jõudsin, vaatasin seina ja nägin pilti selle lossiga ja siis ma olin jälle.. sulanud.
Imelik, aga mõnikord sellised pisikesed sündmused, nagu väike kinoskäik, võib tuua jälle päikese välja.

Edu kõigile!