Üks nädal on omadega jälle kokku jooksnud. 17-s nädal selle aasta jooksul. Kooli on veel jäänud 5 nädalat. See on ulme, kuidas ma suve ootan see aasta. Ning üldse koolilõppu. Ma olen salamisi mõelnud, et hea meelega oleks ma praegu see närvitsev lõpetaja, mitte 11-ndas pestitsev tatt, kellel on veel aasta, et end gümnasistina tõestada.
Aaah.... eelkaitsmisest sain läbi. Kuigi väga närvesööv oli see küll. Eriti siis, kui tüdrukud tulid järjest välja, silmad vees. Ning üldse.. see päev. Närvid olid mustad. Mina lõpuks istusin seinaäärde maha ja kuulasin muusikat. Rahustas hästi. Kuid isegi inimesed, kes muidu on enesekindlad, värisesid seal ees seistes. See on siis see, mida õpetajad on suutnud panna meid tundma. Lõpuks nad ise vist olid ka piisavalt väsinud, et kedagi peenestada. Aga nagu öeldakse, siis raske õppustel, kerge lahingus. Vähemalt mul läks kenasti. Nüüd on veel mõned nädalat enne esitamist jäänud. I can do it!
Jeesh, tol päeval jäin omaenda kodukasse hiljaks. Tüübid ootasid pool tundi ukse taga mind. Aga muidu le awesome kodukas oli. Teemaks "Iga asja jaoks on oma aeg."
Nädalavahetusel ma kodus ei viitsnud passida. Mõtlesin, et teen väikese üllatuse ja tripin Tapale. Läksin enne noortekat sinna, ja üllatasin inimesi oma kohalolekuga. Meid oli üüüülipalju. Neverever pole vist noortekal nii palju rahvast olnud. Rakeverest ja Talnast ja Tartust ja igaltpoolt mujalt oli rahvast kohal. Märt S. rääkis asju, mis tuletasid kõike seda basic infot jälle meelde. Lõi huvitavaid seoseid pesupulbri, raudmehe ja Jumala vahel. (keegi lubas mulle kunagi kõik raudmehe osad ära näidata... hm...)
Aga täitsa fun oli. Õhtul sõitsime Sassiga koju ning arutasime kõike. Ma sain vastuse millelegi, millega olen oma pead ammu vaevanud.
Varsti hakkab ehk tapakaid jälle rohkem nägema, sest tulemas on maastikumäng ja ka airsoft, kuhu tahaks vägaväga jälle minna. Loodetavasti midagi ette ei tule.
Maakodin oli ka hää olla. Eriti armas on see, kuidas koer teab, et ma tulen ja siis ootab pool päeva ukse juures. Jup, vähemalt keegigi armastab mind :)
Ema viskas kildu selle üle, et mind pole kaua näha olnud. Well...
Jutustasime veidi ning siis tuttu. Suur voodi, mm....
Pühapäeval oli Tapa churchi tripp. Kõik endiselt hoiavad mind seal ega pole mind unustanud. Seda on hea tunda, sest vahepeal mul ongi tunne, nagu linnas inimeste keskel unustatakse mind rohkem ära, kui kusagil 100 km kaugusel, kus ma pole kuid käinud. Life it is.
Ahjaa, Maxima ostsin ka pulgakommidest tühjaks :P
Well... don't know what to say...
Kolmapäev on vaba. Yay. Tuleb nola-nola-nossa-nossa-päev-vist
Jäätis, jalutuskäigud, Jäneda, ja muud J-tähega asjad on täiega teemas. Jjjjjjjjjjjjjj
Jajtsau.
No comments:
Post a Comment