Pillow talk: elu

Kui mul oleks kaks kotti. Ühes, milles on raha, ja teises, milles on aeg. Ja kui nüüd keegi peaks mul laskma praegu võrrelda neid kaht kotti oma praeguse elu kulgemisel, siis oleks see vahe tegemine suht lihtne. Need kaks kotti on hetkel suhtelliselt samas seisus. Mul pole aega üleliia, samuti pole ka raha üleliia. Aga ma jõuan alati kõik oma tööd tehtud ning samamoodi saan ma ka alati kõik oma ostud tehtud. Ja neid mõlemaid võiks alati rohkem olla.
Ma tunnen, et peaksin rohkem töötama, kuigi tegelikkuses käin ma ikka õhtuti väljas ja magan siis kui peaks õppima ning loodan, et mu netipulk kaoks paariks nädalaks ära.
Mõnikord ma soovin ikka, et ma elaksin oma vanematega, siis oleks mul vähemalt mingidki piirangud. Vahepeal tundub, et see elan-nii-nagu-ise-tahan elu läheb käest ära.  Enesedistsipliini peaks endas kasvatama.


Koolis oli tervisenädal. Nädala alguses käisime Kristiniga ka jooksmas. Mudasest künkast alla tulles sattusime külglibisemisesse. Tennised oli toredalt mudased. Nägu muutus ka lillaks, dunno why.
Ülejäänud nädala peale tunde istusin koolis. Järeltööd sakivad.
Saime tüdrukutega kooli võikuvõistlusel esimese koha. Thumbs up.
Lisaks ma feilisin kohutavalt kui läksime Angelicaga jälle üks õhtu kohvikusse, sest mul oli punane kodupusa seljas ja juuksed sassis. Ma olin too päev vara koju jõudnud ja magasin tuimalt 2 tundi. Well... vähemalt olin puhanud näoga ehk  :)

Ja ma veendusin, veel mitmes asjas see nädal. Elu hakkab end mulle taaskord avama, näidates milline ma olen. 

Tahaks juba pusaga istuda kusagil lõkke ääres ja grillida. Murul magada. Traktori taga loorehal istuda ja heina teha. Tögada venda, kui ta on üleni õline ning kannab naljakat seenemütsi.

Seened mulle ei meeldi, aga meeldib vihm. Suutsin jääda ka vihma kätte see nädal. Mulle meeldis see. Vihmast on mul kahtlaselt palju mälestusi.

Vihmase ilmaga saab toas asju teha. Mõtlesin, et tahaks uusi pilte seinale, jaaaaa. Tahan. Aga mul on arvutis olevad pildid kõik vanad. Üleeelmistest aastatest. Uusi pilte njetu.

Uuenduseks olen ma hakanud ma rakendama seda ütlust "Tähtis on süüa liha ja  kondid välja sülitada". Ehk siis, kui mulle ei meeldi miski, mis mulle räägitakse, öeldakse või soovitatakse, siis ma võin küll head nägu teha, kuid seda kuulda ei võta. Isekas küll, kuid hoiab ära sisemised solvumised ja vihastumised. Kõige paremini rakendub see koolis, kui õpetaja jälle ütleb, et me ei oska mõelda. Vanasti ma võtsin seda ise ka südamesse, kuid nüüd ma tean, et mina veel seniilne pole ning kamakolm, mida tema arvab me klassist.

Samas ei tasu arvata, et ülitundlikkus minust kadunud oleks. Eih, endiselt olen ma ülitundlik kõige suhtes.

Mu meeled on ka hakanud eristama kõike, mis on tavapärasest erinev. Näiteks kui inimesed on minu juures, siis iseenesest läheb mul uni vara ära. Eile, kui sama asi jälle juhtus, võtsin ma vaikselt oma šokolaadi ning harjutasin selle avamist nii, et seda teises toas ei kuuleks. Arvan, et see oskus tuleb mulle kunagi kasuks ;)

Teiste rõõm teeb mind kurvaks. Ja teiste kurbus teeb mind veel kurvemaks.

Mina olen kurb. Mu kõige armsam-lemmikum sõber, koer, on haige. Ning kui ta ravi ei saa, peab ta võib-olla magama panema... see on kurb.

Ühte pillow talk õhtut oleks vaja.