Killud

Aknast paistab koidik,

on nädalavahetuse hommik.

Olen maganud une täis,

rõõmsana ärkamine näib.

Astun suurde tuppa ning kööki. Köögis istub keegi, joob teed ning tervitab rõõmsalt. Küsib kuidas magasin ja ehk annab ka armsa hommikukallistuse. Võtan ka tassikese ning jään sinna istuma.
 Ja see oleks ilus.

 Tegelikkuses jalutan läbi tühja köögi vannituppa ja kahe minuti pärast tagasi ning ikka pole kedagi. Jõuan oma tuppa, istun voodile ja vaatan aknast välja. Järjekordne pikk päev üksindust. Panen muusika mängima, purustamaks valusat vaikust ning avan arvuti, valelootuses leida sealt jutukaaslasi.
Kus on mu perekond?

Ammu pole kirjutanud. Laiskus. Blokeerimine. Salatsemine. Põhjuseid on olnud palju.
Vaheaeg sai läbi... juba ammu tegelikult... 3 vaba päeva oli... suur reede ka...  juhtunud on palju.... teinud olen ka palju... aga sellegipoolest  kiskus pointlessiks asi vahepeal...

Kooli minemine peale vaheaega oli täiesti laostav. Peale seda läks vist kõik halvasti, kui nii kurjalt võib öelda.
Meid hirmutati ära hunniku töödega. Mõni neist on nüüdseks listist juba eemaldatud, näiteks inka proovieksam, mille täiega feilisid vist enamus. Minu töö veel saadeti haridusministeeriumi, hihiii, edu neile selle parandamisega.
 Ma pole mitte kunagi varem oodanud kooli lõppu nii pingsalt, kui see aasta. Mind ei koti üldse see lumi ega külmus, vaid see närvesööv kool. Õnneks on nüüd kauem valge ja see innustab mind kauem õppimisele keskenduma.
Eelkaitsmine on kahe nädala pärast. Põen&pabistan, sest mul on ikka vähe sisulist osa ja kui ma selle läbi kukun, siis... 1.ma ei saa uurimistööd lõpetada aasta. 2.ma ei vastutaks enda tegude eest (sest see on üks asi neist kahest, mis mulle hetkel olulised on).
Aruandeid on vaja hakata tegema majanduses, kunsta lõputööd ka. Ning jess, tasemetööd saksas ja bios.
Kui ma 7  nädala pärast samal ajal elus olen, siis on elu täitsa armas ju.

Nööridest sikutamise tunne. Liigun lähemale, tõmbun kaugemale. Asjad lähevad paremaks, siis aga tuleb mingi meteoriit kusagilt kosmosest ja rikub kõik ilusa ära. Jälle oleme alguses tagasi. Liigume lähemale, tõmbume kaugemale. 

Sõidan oma peas ringi,
kulutan kauneid mõttekingi.

 Evanescene kuulamise aeg tuli tagasi. Isegi imestasin, et mäletasin paljude laulude sõnu peast.
Vahepeal ei tahtnud ema isegi minuga rääkida paar päeva, sest olin liiga sõnaaher olnud.. well.. okei.
Tööl käisin ka mõned päevad.
Norra kultuuriõhtul olin, mis oli chill, kuigi ümberringi nägid kõik välja nagu ka mina 52 aasta pärast. (Ha di bra!)
Enda kohta leidsin seda, et muretsen liialt teiste murede pärast. Lähedaste mured on ka minu mured.
Avastasin, et laule repostida on isegi lahedam kui pilte rebloggida. Seega, tänud Anettele, kellele olen leidnud helipilve (soundcloud) head küljed.
Uneprobleemid tülitasid ka vahepeal. Hakkasin võtma siis magneesiumit, mis pidi enne magama minekut hea une tooma. Well... tagajärg oli see, et  iga päev magasin sisse.
 #minu mured

 Ja blablablah.... tunnen kuidas selgete mõtete asemel ujuvad hoopis siia mingid mittevajalikud infopallid minu kohta. Igatahes checkpoint on nüüd tehtud.

People love different, hipster, unregular people. When i am different, nobody loves me. But when i am normal, nobody still doesn't ....

 You already know the answer.
If you cannot find the answers you seek, it is because they are not easily expressed in words. Listen to your heart. It knows everything - but does not need words to communicate.


Ingrid..