Täna, võinoh.. eile siis tegelikult, sain Lauraga kokku. Polnud teda since... kuumadest suveilmadest saadik näinud. Alguses pidime tema pool olema, aga tuli üks asi vahele ja saime hoopis linnas kokku. Siis polnud meil muidugi mingeid plaane ning nagu kaks otsustusvõimetut kujukest istusime lihtsalt siin-seal ja ajasime juttu. Õues oli tuisk, mis ei ajanud meid eriti õue. Aga kuna meil polnud võimalust seda ka vältida, siis pidime ikka tuisu kätte minema. Otsustasime minu poole minna. Ta polnud kunagi siin käinud ja kuna meil oli sooja kohta vaja, siis sobis see väga hästi. Jõime teed, rääkisime. Arutasime mu uut klassi, sest kaks neist on ka kunagi tema klassikaaslased olnud. Polnud midagi imestada. Väike Tallinn.
Kuidagi kujunes mõte filmi vaadata. Olin Paula mälupulga laenutamisega saanud mõned filmid endale arvutisse ja ühte neist "Remember me" otsustasimegi vaadata. Mõlemad teadsime sellest filmist ainult nii paljut, et Robert Pattinson mängib seal. Muud midagi. Arvasime, et eks see üks romantiline film on. Kuid njeet. Juba esimestel minutitel toimus tapmine ning üldse oli film dramaatilise sisuga. Noh ja meie Lauraga mõtlesime, et küll see lõppeb ilusti siis, kõik asjad juba sujuvad seal ja inimesed on suhted korda saanud. Kuid siis sai film ootamatu lõpu, surmaga. Meie reaktsioonid olid sellised "ei hakka nutma, ei hakka nutma, ei hakka nutma..." Õnneks ei hakanudki. Kuigi mina hoidsin küll väga vägisi oma pisaraid tagasi.
Peale filmi saatsin Laurakese bussile ning ise hakkasin süüa tegema. Tänasest hakkan vähem sööma ja jälgima kõike seda, mis siit hammaste vahelt läbi läheb.
Õhtukene veeres... kiirel tunnil.. veidi olin klaveri taga.. veidi teleka taga.. ja siis tulin arvuti taha... ja siin ma olen siiamaani. Arvatavasti sellepärast, et ma olen täna pool liitrit Starterit ära joonud ning päris toredalt komme ka söönud. Süsivesinikud & energia punasest pudelist = keemiline protsess minu kehas ja meelte ärkvel hoidmine.
Jah.. need meeled on küll väga ärkvel olekus, sest ma suutsin ligikaudu paari tunni jooksul Anellele msni kirjutada mitmeidmitmeid riime/värsse strippar Marco kohta.. no ja igasuguste teiste karvaste ja suleliste kohta ka :) Lõppkokkuvõtteks saime me mõlemad umbkaudu 2,5 tundi hardcore moodi naerda :D Tasus ära.
Siis jäin veel veidkene Maarjaga rääkima.. ma ei tea küll kust nii hilja veel sellised sõnavõtud ja mõttevälgatused kõik tulid, aga igatahes lolli juttu ma ei ajanud. Ma loodan, et sain talle moraalselt veidikenegi toeks oldud :)
Ja nüüd.. kui kell hakkab juba viis saama.. tunnen ma ennast ikka nii elusana.. positiivsena. Mured oleksid nagu kusagil eemal.. sajavad katuselt lumepallidena alla..
Laused tahavad juba iseenesest riimi minna.. Mõtteid on vähe ja needki mis seal on, on head mõtted.
Ma tunnen nagu oleks kell viis õhtu, mitte öö..
Tahaksin praegu kellelegi kaela hüpata, kallistada, tänada kedagi. Suuremeelne headus ja heasoovlikkus pakatab välja.
Ning kõht koriseb... :S
Aga ma arvan, et ma ikkagist lõpetan, kuigi ma vist võiksin praegu isegi terve romaani kirja panna.. lihtsalt, et ma pean nüüd füüsiliselt hakkama endast voodi sundima, kuna hommikul saame Helinaga kokku ja ees ootab päevavalguse ajal vilgas tegevus.
Hetkel armastan ma teid kõiki. Ilusat une jätku !!!
No comments:
Post a Comment