Läksin öösel päris hilja magama.. nii umbes nelja paiku. Rääkisin mingite tobedustega juttu :D Lõpuks oli suur peavalu see, mis aitas mul voodisse jõuda. Magasin suht-koht halvasti. Ärkasin umbes lõuna ajal. Ja ma ärkasin ise. Mis tähendab seda, et lõpuks on tekkinud üks laupäeva hommik, kus mind keegi telefonitsi taga ei aja. :D
Aga pea ja kurk valutasid. Nina oli ka kinni. Siis läks lahti ja tatistas kaks salfakat mingit jubedust täis. Öäh. Tõusin siis püstakile. Kerisin ruloo ülesse ja woah. Niiiii kena ilm. Tekitab kohe sellise tahan-õue-minna-jalutama tunde. Aga selle kena päikesepaiste varjus on piinavad külmakraadid. Ja pealegi ma ei saakski minna. Haige olen. Niiisiiis. Olen Tallinnas. Haigena. Üksinda.
Olen alati harjunud, et emme teeb teed ja tuleb küsib kas on paremaks/halvemaks läinud. Toob tablette ja katsetab igasugu imerohte minu peal. Teeb süüa, teeb kõik et mul olemine parem oleks. Sellega ma olin harjunud. Aga kuna harjumustest tuleb välja hüpata, siis praegusel hetkel ma mõtlen ise kas mul on midagi muutunud. Üritan kõigest väest end kööki viia, et seal midagi süüa-juua. Nõme on noh. Nõme on üksinda haige olla.
No comments:
Post a Comment