südamenutt

Hetk, mil kõik asjad istuvad selga ja pähe ja tahaks põgeneda. Oma üksikusse kambrisse, kus on elamisluba ainult minul. Sinna ei tohi keegi tulla oma poriste saabastega mustama, ega isegi mitte sussidega. Selles kambris on minu väike elu. Minu väikesed mõtted, minu väikesed unistused, minu väikesed kiusamised, minu väikesed masendused. Sinna ei tohi keegi tulla.
Mõnikord võivad nii väikesed asjad, nagu kellegi jutu pealt kuulmine (p)lahvatada tunnetelaviini. Mälestused, unistused, kadunud asjad, enesehaletsus. Kõik võib tekkida ühe inimese välja öeldud lausest. Ja siis ma põgenen. Jalutan oma südamenutuga eemale. Ja nutan enda sees.
Nutame tunde, päevi, nädalaid, kuid, aastaid. Nutame enda sees, nii et seda keegi ei näe, keegi ei tunne. Lihtsalt meie ise, oma väikeses kambrikeses, teame et üks süda nutab. See süda igatseb. Igatseb, et see nädalatepikkune tuimus lõppeks. Et värvid tuleksid maailma, silmadesse, tunnetesse, mõtetesse.
Mõnikord lihtsalt ei jätku sõnu. Ja neid ei peagi jätkuma. Keegi pole kohustatud olema kogu aeg samasugune. Me peamegi oma kambrikeses ka aega viitma. Seda koristama, seda laamendama. Segi paiskama kõik mis jääb meile ette, et saaksime need kord jälle korralikult sahtlisse või riiulisse tagasi panna.
Hetked.. kestavad.. ja kestavad.. mõni hetk kestab sekundi, aga mõni hetk kestab nädalaid. Sest see hetk nagu ei lõppekski. Seisak. Nii kauaks, kuni keegi leiab õli ja valab hammasratastele, mis hakkaksid kõike uuesti liigutama.
Ma tunnen praegu seisakut. Sahara kõrbe kuivust. Vajadust elava vee järele.
Õige oleks asjad selgeks rääkida ja paika loksutada. Leida õige tee. Aga kui pole seda jõudu, kui hammasrattad on kokku kuivanud, siis me ei jõua ka asju muuta. Senikaua me istume oma salakambris ja lahedame ristsõnu. Mõistatame, mõistatame, mõistatame. Otsime vastuseid. Mõtleme neid välja ning ootame...