buzzyhead

Oeh.. ma ei jõua enam. Alles on aasta kolmas nädal, koolis teine nädal. Aga ikkagist..  No kohe üldse ei viitsi seda teha mida ma teen. Hea meelega tahaks sõita soojale maale kellagagi ja seal jalgarattaga mõned päevad ringi sõita. Yeah. Imselgelt suurendas seda soovikest ka klassiõe mõnusalt pruun nägu ja keha, kes oli mõned nädalad Sri Lankal.. Lucky one.

Kool imeb. Täiega. Imeb minu endasse; imeb kõik emotsioonid endasse ja imeb kogu vaba aja endasse. Ja järgmine nädal imeb veel rohkem, sest siis tulevad hinded välja. Bööö. 

 Mõtlen kogu aeg selle peale, et esimene poolaasta läks nii kähku, et ehk läheb see jaanuar ja veebruar ka libedalt. Siis märts on juba veidi chillim. Sünnipäev on siis ning ilmad lähevad soojemaks ning ka päike jõuab meie peakohale tagasi. No ja aprillist alates on juba veidi lahedam. Inimesed kaotavad oma jäisuse ja elu hakkab uuesti liikuma.. Aeg liigub kiiremini ja voala, ongi kool läbi. 

Eile, isegi vist juba üleeile tekkisid mul valud. Nabast mingi 15 cm ülespoole ehk kusagil seal kandis, kus naistel rinnahoidjad kokku lähevad. Ainult, et sellest kohast natuke allapoole.. veidikene inimkeha uurides selgus, et rinnalülid on seal koha peal. Ning nüüd on valutanud sama koha pealt ka seljatagant. No seljataga on sama koha peal selgroog. Ja vahest valutabki eest ning vahest tagant. Tundub nagu oleks otse torgatud mõõk läbi, sest valu on ka vahelduvalt tugev. Egas midagi.. söön valuvaigisteid ja ootan, millal see ära kaob. Lihtsalt valus on olla.  

Keha saab veel ravida, aga kuidas hingevalu ravida? 

Täna oli jälle nututuju. Sest ma tahan kõiki inimesi lohutada, tahan, et kõik mind lohutaksid ja tahan koju. Perekond, see on see mida ma igatsen. Aga kahjuks pole seda hetkel ning isegi alternatiiv puudub. Ning see lööb tõesti mõnikord mind rivist välja. Emmelaps nagu ma olin, on nüüd elule slappimiseks jäetud. :( 

Olgu, no more comments and good night! 

The end.