Und pole.. niiet saate postituse ;)
ohjah.. kust me siis alustame? Sealt kust uus aasta algas? Olgu.
Kokkuvõtteks jäin ma ikka eile koju. Oleksin küll saanud olla mujal, aga ma olen juba kodukanaks muutunud. Istusin seal maal siis oma vanematega. Arvutis väheke ja telekat passisin. Meelelahutusprogrammid olid suht tuimad. Ainuke, mis tõesti ajas naerma, oli Normanni "Edekabel".
Uus aasta tuli pauguga. Vaatasime perega Jäneda ilutulestikke ja siis panime ise ka süütenööri põlema ja imetlesime enda tulevärki. Chill oli. Mulle meeldis.
Uuel aastal esimese asjana saatsin mõned messid, sain ühe kõne.. ja siis istusin arvutis .. again. Vend tuli perega läbi, soovisid uueaasta õnne ja kadusid jälle oma peole tagasi.
Aasta esimene öö.. oli selline nagu eelmise aasta omad. Ehk siis ma nägin ikka samu haigeid unenägusid, mida ma olen terve vaheaja näinud. Näiteks: Ühel ööl nägin seda, kuidas Vaido N. valis linna pealt mingid tüdrukud, mina olin nende hulgas, meelitas meid siis kaubamaja tordiosakonda, kuid temale järgnedes jõudsime hoopis Oleviste kirikusse, kus kõik võtsid end pesu väele ja hakkasid siis nagu modellid altari poole kõndima. Ja samal ajal tehti Vaidole uut muusikavideot meist. NO kammoon, kes näeks veel haigemat und.. -.- Ja täna, täna oli nii, et ma nägin unes, et ma olin oma kooli juures, istusin ühte autosse, kus oli üks Austraalia "Kodus ja Võõrsil" näitleja sees. Sõitsime temaga veidi ringi ja siis ta sõitis mu kooli juurde tagasi. Ja mu koolist tuli välja mu tuttav, kes oli nagu selle näitleja.. poeg ?!?.. õõh.. Ja peale selle, ma olen juba.. emh... pmst kõik ööd näinud unes ühte ja sama inimest. Igal öösel, eriti hommikupoole, on ta minu unenägudes. See ei ole normaalne.. miks ma näen ühte inimest mitumitu ööd järjest ?? Eh, ma pole ise ka normaalne enam..
So.. tagasi põhiteema juurde.
Hommikul ajasin end riide ja peale lõunat tuli vend mulle järgi. Pidin temaga linna minema. Aga enne seda käisime veel Nelijärvelt läbi, nende party kohast, sõin seal veel veidi kooki ja mingi aeg sai lõpuks linna poole liikuma hakatud. Käisime korra venna poolt läbi ja siis Vineyardi. Seal oli täiega mõnus jutlus. Mulle meeldis... Nägin ka Paulat ja Lisannat.. ja veel paari tuttavat nägu.
Ning lõppude lõpuks, pimedas, sain ma oma korterisse. .. emotsioonid olid sellised, et enam ma ei taha üle nädala sealt ära olla. Mandakad olid kõik lödiks läinud.. kuusk oma ilu kaotanud.. taimed longus... tuba kõle.
Panin telku käima, vaatasin titanicut, sõin salatit, vaatasin ikka veel titanicut, lõpus nutsin täiega.. sest see on ju nii kurb. Ja siis kui mina nutsin täiega seal üksinda, siis keegi Lilleküla poolt lasi rakette. -.-
Ja nüüd olen ma .. kurb.
Ma ei tea.. ma tunnen ennast nii lollina. Maal olles ma tundsin igavust ja nõmedust.. see aga läks õhtuti üle ja siis ma vaatasin empsiga telekat või paps tegi jälle mõne hea nalja ja siis oli kõik okei. Aga nüüd ma tulin linna.. siia suurde korterisse üksida.. pole ühtegi koera jalus jooksmas... pole ühegi vanainimese juttu.. Ja ma tunnen end nii üksikuna. Tahaks kellegagi rääkida.. :/ oeh.. maitea.. ma lootsin, et siia tulemine teeb kõik heaks jälle. Aga ma suutsin maal nii ära harjuda, et nüüd on jälle siin võõras olla. Argh..
Ja noh.. plaanid olid ju, et ma kolmapäev tagasi maale, aga nüüd selgus, et kui ma tahan siis ma võin ju kauem ka olla siin linnas.. ehk siis kuni laupäevani. Aga ma nüüd ei tea mida teha. Maal oleks mul igav ja ma passiks jälle niisama tühja, like always. Linnas ma ei tea, kas ma saan jälle mingeid plaane. Samas, linnas ma saan ju niikuinii jälle olla, ja maal oleks vahelduseks hea olla jälle enne kooli, eriti kui ma seal ennast nüüd jälle hästi tundsin. Ei pidanud ise midagi tegema jne... Linnas aga on mul on oma luba teha mida tahan. Olla kus tahan. Pole õppimist.. saan rahulikult kokata.. õues jalutada, klaverit tinistada.. üksi mõelda, kaua üleval olla.. no kõike mida hing ihaldab. Ja ma kardan jälle, et maal ma mõtlen nii, et "mis oleks kui ma oleksin linnas olnud..." Ma ei tea.. saate pihta, ei saa ?
oeh.. ja niimoodi segaselt tundes ma tunnen end .. segasena.. juba mitmeid tunde.
Mu ainuke lootus on vist palvetada ja oodata...
No comments:
Post a Comment