Mäkerdised

Mmhidaaa phekki?!?!?

Ma tunnen oma kodu kontidega, et ma vajan ühte täispikka päeva veel magamiseks. Lihtsalt magamiseks. Ei vastaks kellegi kõnedele, ei teeks kellelegi ust lahti. Läpaka paneks ka seekord magama minnes kinni ja lihtsalt magaks lambist nii palju kui mõistus lubab. Ülejäänud aja passiksin lakke ja oma pildiseina. Mängiksin terve päev voodihaiget. 

Palun andke mulle üks selline päev!!

Eilse õhtust ei mäleta ma suurt midagi. Tean seda, et olin arvutis. Rääkisin Jokiga.. kirjutasin blogi.. ning peale selle on must auk. Tean seda, et ma lõpetasin oma msni jutud ära, (kuigi tegelt ühte oleks pidanud nagu ootama jääma..) ja siis... enam ei tea midagi. Teki alla sain ei tea kuidas.. sest tudukad on mul terve nädalavahetuse seljas olnud (feil) ja magasin vist päris sügavalt, sest kui hommikul, ehk siis juba lõuna ajal padi värisema hakkas ei tajunud ma ei ööd ega päeva. 

Mu padja värisemise põhjus oli Marleeni telefonikõne. Küsis, et kuidas ta sisse saab. Ta oli siis mu ukse all. Mul oli nagu whaat.. mis toimub...? Siis tuli meelde.. jooksin talle ust lahti tegema ja selle ajaga suutsin ka aru saada mis päev täna on ja mis nüüd toimuma hakkab. 

Hakkasime tegema animafilmi saksa keele tunni jaoks. Pidime võtma selle luuletuse, mille ma juba kunagi pähe õppisin ja selle järgi joonistama pilte. Neid siis pildistama palju palju ja lõpuks piltidest multika või no, filmi kokku panema. Kokku läks meil selle asja peale no kuskil 5 tundi. Eeh..suht massive :D

sodi oli juba tolleks hetkeks koristatud

Alustasime piltide tegemisega ja kõige sellega mida oli vaja pildistada. Maalisime ja joonistasime ja mu köögilaud oli nagu tõeline kunstniku tööplats. umbes 3 tundi vist tegime neid pilte.. siis tunnikese pildistasime neid. Aah.. see oli kõige naljakam osa. Alguses pidi Marleen ise ka pildil olema maskiga ja see oli niiiiiiii epic, et me alguses ei saanud kohe üldse alustatud, sest me lihtsalt olime põrandal ja naersime. Kogu asi oli üldse väga fun ja kui me lõpuks suutsime ka lõputiitrid ära pildistada, siis pildid USB-ga arvutisse ja tunnikene veidi töötlusi ning parandusi. Pildid on nüüd kõik olemas ja vsjo, aga nüüd ootame teist klassiõde, kes paneks need pildid kõik movie makeris kokku ning et me saaksime hääle ka taha. Kui kõik need paari päeva jooksul valmis saavad, siis ehk näete teiega seda kaunist *Marleeni sõnade järgi* Nobeli preemia laureaati. 

Tööpäeva lõpetasime õigeaegselt, kell viis. Marleen kapsas siis bussile ja mina jäin paariks tunniks rahu nautima. Jah, just rahu, sest juba kahe tunni pärast oli üks mesilane mu ukse taga. Vend tõi Sannu jälle minu juurde valvata. Alguses oli lahe. Ta aitas mul pesu ära tuua ja kappi korrastada. Siis vaatasime koos "Hortonit". See aga lõppes ära ning mina tahtsin muidugi "The day after tomorrow" vaadata. Selleks ajaks aga pidin talle mingit tegevust leidma. Aga see oli nii raske, sest ta on kuue aastane ja tüdineb kõigest nii kähku ära. -.-  

Gangsta-Aus-Sannakas
Ta kutsub mind "Insu-Dinksu" või siis "Inku-Pinku"
=D

Mingi aeg leidis ka tema oma kodutee ja ma sain rahulikult filmile keskenduda, mis tagantjärgi polnudki ehk kõige parem idee, sest peale seda suurt jääaja näitamist seal Ameerikas ja Euroopas oli ka mul tunne, nagu oleksin Alaskalt tulnud. Õnneks aga pole ning mul on hea võimalus kohe minna sooja paksu teki alla ja magada seal no, umbes 6 tundi, et alustada seda must-valget esmaspäeva.

GoodByeMyLovers.