Mälestused suusatamisest

Kui oleks võimalik, näitaks ma teile filmina kõiki neid hetki, pilte ja laused mis mu peas on. Kahjuks pole veel see nii otseselt võimalik. Panin eile öösel enne uinumist silmad kinni ning mu silme ette kerkisid kaadrid eelmise aasta 3ndast veerandist. Suusatamine, kõik need kõverad mäed, Presidendi rada ja ümber Kalijärve sõitmine. Ma mäletan neid viimaseid tunde koolipäeva lõpust, kui pidime minema jälle suusatama. Kuidas õpetaja käskis, et kõikidel oleksid kindad käes ja mütsid peas. Jah, müts oli kuidagi eriti oluline. Selle puudumisel oli õpsetaja väga kuri.  Heh.. Meenus ka see suur ja järsk kurv, kus ma aastaid vastu puud sõitsin ja lõpuks alati ikkagist viltu või siis suusad käes alla tulin. Ma arvan, et isegi aastate pärast tuleks ma sealt ikka külg ees samm-sammult alla.  Nii tore oli iga kord mõelda, et nüüd ma annan endast parima ja suustan terve võhmaga kiiresti ringi ära, kuid lõpuks andsin ikka alla ja vaikselt matkasin oma ringi viimaste seas täis. Ma mäletan seda rõõmu ja väsimust kui jõudsime koolimajja tagasi.  Viimane tund on ka väga eredalt meeles. Terve ringi suusatamisel mõtlesin ma selle peale, et see on viimane suuusatamise tund ja et enam ma ei pea kunagi seda sunni peale sõitma. Ma lihtsalt nautisin seda viimast korda suusatamist Jäneda koolis. Aga samas ma ei ütleks praegu ära võimalusele jälle vanadel radadel kooserdada. Ma tean, et kui korralik lumi maha tuleb, siis mul on reaalne võimalus võtta suusad ja minna Jäneda metsadesse. Aga teades mind, siis ma vist ei jõua väga unistustest kaugemale.  Ning hetkel on veel need lumehunnikud, rajad ja künkad nii silma ees, nagu ma oleks neid alles eelmine nädal läbi sõitnud.  Jah.. Need on mälestused. 7.jaan 2:23