iLoose

Tagumine rida. Kõige aknapoolsem arvuti. Vaikne klõbistamine.
Siin istub vaikne tüdruk morni näoga, lilla pusaga. Kõrvaklapid kõrvas. Eraldatud teiste mürast ja juttudest.
Eile oli tal väga kiire päev. Koju jõudis hilja, väsinuna ning läbi põlenud tundega kõhus. Sõi end siis makaronidest ja vorstist ja küpsisedesserdist pungile ning jäi imelikul kombel jälle teleka ette magama. Lambist.
Poole muheda tunni pärast tõstis ta pea ja toimetas edasi nagu poleks uinakut olnudki.
Puhkas, chekkas krimkat tv3-st ja õige pea kustus ka tuli tema toa aknas.
Siis mõtlesin mina, et see kõik on läbi. Et ma annan alla. Olen lootusetu. Et ma kohe üldse-üldse päriselt-päriselt ka ei taha selle peale mõelda ja nende asjadega tegeleda. Kuulasin muusikat. Niisutasin silmi paari pisaraga ja jäin tuttu. Peas mõte, et see stroori on ended.
Nüüd on selle aknaäärse tüdruku seltskond muutunud. Peatselt unustab ta oma selja ja peavalu ja liigub edasi kõrvalklassi, et mõelda välja, mida teeb oma õhtuga.. ajaga peale kooli.
Kui ma suudaksin, aitaksin ma teda selle otsusega.. aga ma ei oska...