Pole mu seebikarp sugugi nii halva kvaliteediga. Lihtsalt, et mõnikord veab telefon ise alt ja siis on jama kui palju. Näiteks neljapäeval mingi aeg lakkas telefon kõnesid ja sms-e vastu võtmast. Ja nii ei saanud mind keegi kätte. Ja isegi mitte reedel. Nii kauaks, kuni klassijuss tuli äkitselt klassi ja ütles mulle, et mu ema otsib mind taga. Mu nägu oli tol hetkel väga ehmunud vist. Kui hiljem telefoni korda sain hakkas mulle järjest tulema 6 smsi emalt ja 1 sõnum maja omanikult. No ja mulle oli helistatud ka päris mitukümmend korda.. Muidu saab märtsis juba 4 aastat sama putukaga läbi aetud. :D olen retro
See nädal möödus.. väga tegusalt. Iga päev oli überpikk ja sahmerdamist täis. Aga sellega tuleb vist harjuda. Tundub juba tavaline, et enam pole niisama logelemist kodus peale kooli.
Sellel nädalal märkasin ma üht tõsiasja. Nimelt seda, et kui inimene ise midagi ei räägi oma haigusest, siis teised ei teagi seda ja ei saa ka teda abistada ning ei oska arvata, millal nad võivad oma jutuga reha otsa astuda. Ma ei mõtle mingit tavalist külmetusviirus.. vaid mõne puhul isegi midagi muud.. tõsisemat. Mida ta tahab nii kiivalt enda sees varjus hoida, aga sellega ei lase teisetel end aidata.
Näiteks oli mul see nädal ühe oma sugulasega nii. Ja klassivennaga. Ma loodan, et nad mõlemad saavad terveks. :)
Ise hakkan ka vaikselt tervenema vist. See päevakene puhkust ja magamist on päris hea olnud vahelduseks. Õhtul tuli vend ka perega külla ja vaatasime iluuisutamist telkust. Naersime, kommenteerisime. Ja vennaga arutasime mõndasid asju minevikust. Näiteks neid aegu kui tema käis Jänedal.. ja kui mina käisin. Aga nüüdseks on mõlemad Ausid lõpetanud ning rohkem meile mälestusi õueuksest üles treppidele joostes nurga peal kellegagi kokku põrkamisest pole. Ja spordist ning veel lahedast koolimajast. Ah.. Doooom, kuidas ma missin seda värki :(
Igatahes.. jään siia mõtteid sõeluma ja panen selle mitu tundi lahti olnud blogikasti kinni. See ya soon.
No comments:
Post a Comment