Mu pead vaevab suur tühjus ning kokkujooksnud poolikud laused.
Istun nagu kaltsunukk köögikapi peal ja silmamunad piidlevad sadakond meetrit olevat bussipeatust. Kuhu kõik need inimesed liiguvad? Miks nad ei võiks kodus istuda. Miks te peate seda liiklust ummistama ja igale poole sõitma. Ning siis veel vinguma, kui midagi on halvasti. Närvilised inimesed. Panite mu pea valutama.
Selline oli olukord peale kooli koju jõudes
----------------------------------------------------------------------------------------
Enne seda oli paar tundi koolis ning konverents Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Juba siis polnud tujuga eriti kõik korras, sest sinna kohale jõudmine võttis meil aega.. eksisime Paula ja Marleeniga veidi ära. Ikka juhtub.
Koha peal toimusid väikesed loengud päästeameti, politsei, pommirühma, kiirabi, neti vägivalla ja koolikiusamise kohta. A ja Märt Treiali film "Kaspar" oli ka. Oli päris hariv ja huvitav. Süüa saime ka kaks korda. :D Ning paar akward momenti oli ka. Üks oli see, kui Paulal hakkas äkitselt üle aula telefon helisema. Ja muidugi oli tal Super Mario tune helinaks. outš.. akward :D Õnneks ma polnud ainuke, kes naeris... kõik kes Super Mariot teadsid, naersid vist :D teine akward moment oli samuti Paulaga. Siis kui ta kutsuti sinna ette ja talle pandi päästevest selga ning üks päästeteenistuse onu võttis tal turja juurest kinni ja tõstis ülesse.. siis ma naersin jälle.
Peale seda võttis Paula mõned võileivad kaasa ja viisime need Joosepile Virru. Mingid minutid olime temaga ja siis koju. Aah.. kui väss ma olin. Tuju oli ka vaikselt langemas. Istusin oma tekiga, musaga ja läpakaga kööki.. ning... siis on mul mäluauk. Tean seda, et suutsin selle esimese lõigu valmis kirjutada ja mõtteid oli peas nii palju.. kuid siis hakkas pea valutama ning ma sain vihaseks. Karjusin mõtetute asjade peale. Vaatasin telekat veidi ja Ringvaate ajal jäin sootuks magama. Läpakas kaisus...
Õhtu oleks pidanud parem olema.. aga ei. Kõik sakkis samamoodi edasi ning ma jõudsin sinna maale, kus mul oli vaja kellegi peale karjuda.
Õnneks aitas Angelicaga rääkimine mind sellest mustast august välja. Sain mõtted mujale ja isegi tuju läks paremaks. Woala.
No comments:
Post a Comment