total mess

Üks päev jäänud, ainult üks päev veel. Ja siis muutuvad hommikud paremaks ja päevad/õhtud igavamaks.
Vaheaeg on nii käega katsuda, kuigi südames, siin sügaval-sügaval südames pole pooltki vaheajatunnet ja jõulutunnet.
Koolis oli täna veits lebom päev. Õpetajad olid sõbralikud, soovisid ilusaid jõule ja toredat vaheaega.. ainult esta õpetaja ei olnud täna vormis. Tunni alguses ütles ta, et tal ei ole kõige parem olla, kuna ta pea valutab. Ja teate, mille pärast tal pea valutas? Tal oli pohmell. Õpetaja tunnistas meile siira südamega tahvli ees, et eile õhtul, kui ta meie kirjandeid luges, jõudis ta teatud piirini ning siis tal viskasid meie kirjavead ja kirjutamisoskuse puudumine n.ö. kopa ette ja ta võttis oma konjakipudeli ning jõi 200g konjakit ära.. Nojah.. vähemalt oli õpetaja aus meie suhtes.
Viimases tunnis, matas, oli veel selle aasta viimane kontrolltöö. Õnneks oli see minu jaoks arusaadav pähkel ning kähku lõpetades käisin piltide järel ja siis Kristiinesse. Seal saime empsiga kokku. Veidi shopingut ja siis minu koju. Emps hakkas kohe süüa tegema ja siis mul oli nii veider olla.. Mismõttes keegi teeb ise minu eest süüa ja ma lihtsalt seisan ja vaatan pealt, kuidas ema otsib vajalikke asju kappidest.. õh..
Kadusin kuni söögi ajani arvutisse. Siis sõime njommadinjommadi kahekesti ja ma läksin minema. Läksin kooli jõulupeole. Ma ise küll ei esinenud (millest mul oli tõsiselt-tõsiselt väga kahju) aga ma läksin omadele kaasa elama.
Peale kontserti tuli klassiõde ka lava tagant välja ja koos hakkasime liikuma. Tee peal jõudsime mõlemad arvamusele, et need jõulud on hoopis midagi teistsugust, millega me vanasti harjunud olime. Suured lumehunnikud, väikesed koolid klasside etteastetega, lavaline valgustus, jõulumuusika koolis ja palju muud. Kuna me mõlemad oleme tulnud väikestest koolidest, siis on hea, kui keegi veel sheerib minuga mõtteid.
Saatsin klassiõe ilusti bussile ära ja ise jalutasin aegamööda mööda tunnelit Viru bussiterminali tagasi.
Bussis oli üks huvitav seik.
Sõitsin-sõitsin, kuni tuli Telliskivi peatus (peatus enne minu peatust ). Tahtsin seal maha minna, et poest saia osta. Aga üks vanem meesterahvas seisis ukse ees. Liikusin siis vaikselt ukse poole, aga buss jäi veel valgusfoori taha seisma. Ütlesin sellele härrale ka siis, et buss sõidab veel veidi maad edasi ning ta võib veel ukse ees seista. Noh, siis ta ütles midagi. Ja meil tekkis väike vestlus. Ütles, et ma olen tore. :D Aga mitte see pole oluline, vaid see, et kui mul tuligi aeg bussist väljuda, siis ta ütles mulle "Noh, õnne Sulle siis." Ja see.. oeh.. see ei olnud üldse nagu mingi suvakas vanamees bussist pervotsedes oleks seda öelnud, vaid see kõlas täpselt nagu vanaisa oleks mulle siiralt südamest edu soovinud. Ja see tegi mind rõõmsaks, sest see väikene lausekene mis võibolla/võibolla mitte tuli südamest tungis komeedina ka minu südamesse. Täpselt nagu oleks see kusagilt taevast kõlanud. :)

Poodlesin oma saia siis ära ja sammusin kodu poole. Ja koju jõudes.. argh... mu ema oli nii palju korda saatnud. Ta oli veel süüa teinud, kogu korteri ära koristanud ja trepikoja puhtaks pesnud. Ning lisaks ta teatas, et ta oli mu alumise naabrinaisega ka  kokku põrganud koridoris, mille tõttu nad jäid vestlema ja ta oli veel korteris sees ka käinud. Mul oli nagu whaat.  Ja minu toas pilte vaadnud. Mul oli nagu "midaaasja??!!" Ohjah.. see on see, kui sa jätad emad üksinda koju.
Lisaks tõstis ema ka mõned asjad ümber, mis tema arvates ei sobinud oma kohta.. jne..
Olin endaga veidi out, sest mulle ei meeldi, kui asju otsustatakse minu eest. Õnneks tuli vend perega külla sööma ja juttu rääkima ning siis mu tuju paranes imeväel ;)

Ning õhtupoolik oli meeldiv Top Geari vaatamine ;)



Homsest algab vaheaeg ja ma ei tea mida sellega teha. Magada, magada või magada?
Olen suht sure about that, et vaheaeg tulevad mustad jõulud ilma selleta, mida hing ihaldab.