Kolm kuud on täis jooksnud. Kolm kuud olen elanud siin kurbuses ja rõõmus. Kolm kuud olen ma saanud ise endaga hakkama. Kolm kuud üksindust.
Ma pole ikka suutnud aru saada, on see siis minu koht või mitte. Praegu mõtlen küll, et miks just mina. Miks just siia. Olen mõelnud ka lahkumisele siit.. aga see on juba pikem,igavam,mõistmatum... monoloog...
Kolmapäev oli alla keskmise. 5 tundi magamist, keemia esimene tund, osa teksti varjutas uni.. hunnik tunde, kaks majandust ning veniv ja igav mate päeva lõpus. Sünge tumedus terved ööd ja päevad atmosfääris kaasas.
Ja koju jõudes korduvad kõik tegevused, söögi tegemine, klaver, õppimine.. tahaks midagi enamat.. külalisi, pikki jutuajamisi, naermisi.. või mingit tugevat adrenaliinilaksu. Midagi kaifi, mis keeraks mu mõtted 180 kraadi ümber ja annaks elule uusi värve.
Peale kahte korda puudumist kodugrupist, võtsin täna end kätte ja vedasin Nõmmele. Meid oli küll vähe, aga suhtlesime-vestlesime ja jõime palju teed. Liigagi palju vist.
Tagasi tulles vedas mul bussile jõudmisega. Jooksin megalt. Jõudsin bussi taha juba peaaegu, kui buss pani uksi kinni ja hakkas suunatuld näitama sõitmiseks. Jooksin keskmiste uste juurde ning buss vajutas pidurit ja tegi uksed lahti. Mõtlesin "Thank God", sest muidu oleksin ma pidanud veel 25 minutit järgmist bussi ootama. Selle ajaga ma jõudsin juba bussilt maha. Jalutasin siis vaikselt mööda tänavat ja mõtlesin, et miks ma praegu ei jookse. Saaksin ju varem koju. Aga kuna ma tean, et kodus on niikuinii seal kus ta on ja ma jõuan sinna ükskõik mis liikumiskiirusega, siis pole ju mõtet joosta. Ajus panin kokku sellise loogika, et see on ju sarnane inimeste elule. Kui meil on mingi kindel siht, kuhu me tahame jõuda, siis me liigume sinna poole tasapikku ja targu. Kuid kui me aga teame, et miski võib ära minna, võimalus kaotada, siis me jookseme selle suunas, et mitte seda kaotada. Aga kui meil sihti pole, pole plaani, kelleks saada, siis on see täpselt nagu suvaliselt jalutada ettejäävatel tänavatel ning nii võib ringi jalutada kaua...kaua..kaua...
Keerulistest mõtetest tänavatel pääsesin ma tuppa, kus võtsin ette juuksuri ameti. Mul on juba veidi aega mu juuksevärv nii pinda käinud, et ma pidin jälle värvi ostma ja terve vannitoa pruune laike täis plätserdama. Seekord valisin toonivate asemel püsivärvi. Pean tunnistama, et ma ei tea tulemust, kuna ma pole julgenud peegli ees juukseid lahti kammida. Aga arvatavasti on seal palju värvitoone.. heledast tumedani välja.
Lõpetades armetu kodukeemiaga, võtsin jäätisetopsiku ja pleedi ja telekapuldi ning tunniks ajaks olid mu mõtted Top Geari lainel.. Peale seda on must auk...
Ma ei tunne midagi, ma ei tunne kedagi. Raske on seletada seda, mis mu sees praegu toimub. Nagu aeglane surm oleks seal...
Help ?
No comments:
Post a Comment