Ingrid: Leap year

Yeah, on 1 märtsi öö. Möödunud päev oli siis 29 veebruar. Liigaasta. Ning sellest päev tagasi, 28ndal sai mul 6 kuud täis. Elatud Tallinnas. Üksinda. Iseseisvust. (Kommenteerimatud tunded)

Vahepeal on juhtunud paljupalju imelikke asju.. minuga. Minu mõtetega, minu tegudega.

Nädal algas küll normaalselt, kuid mind painas ikka terve päev tunne, et no miks ma pidin kooli minema... shuutamuuta. Tegin esmaspäeval pitsat. Nomnom oli. Kuigi... ma vist tegin ikka midagi selle juures valesti, sest peale seda olen ma selline... wiiirdo.

Teisipäeval oli meil suusapäev. Tättsa rõõmsalt läksin sinna. Paanikata. Isegi siis oli kõik korras, kui me jäime hiljaks Marleeniga ja me pidime poistega startima.
Siis läksin koju. Ja õppisin täiega südame ja hinge ja peaga psühholoogiat paar tundi. Päris arusaadav oli. Siis ajasin jalga punased püksid, kõige karvasema mütsi panin pähe ja sõitsin kooli.
Peale viimast Aieseci loengut tuli mul täiesti lambist tuju kohukesi osta. Trololo, jalutasingi Solarisse. Ostsin kinderit, kohukesi ja veel söödavat külmletist. Pluss šokolaadi. Elu nagu bueno.

Hakkasin siis suuna võtma kodu poole.. aga ei. Otsustasin teha vanalinnas ringe ja jalutada muudmoodi koju. Nii siis jäigi. Aga vältimaks rutiinsust, otsisin ma tänavaid, kus ma polnud varem nii palju jalutanud ja püüdsin tallata lund, kus pole jälgi. Läbi nende seikluste jõudsin ma ühte ilusassse kohta kusagil majade vahel, kus on ka tilluke vaateplats Balti jaamale. Seal polnud ma küll kunagi varem käinud, aga nüüdsest on plaan sinna veel sattuda. Jalutasin sealt trepist alla.. astmed olid nii lumised, et vahepeal komperdasin. Jalutasin mööda müüriäärt künka peal. Äärepealt oleks alla libisenud. Vaade oli kena. Jõudsin välja Toompea vaateplatsile. Seisin seal ka mõned minutid. Ja jalutasin jälle edasi. Kokku marssisin niimoodi koos muusikaga tund aega ümber Toompea. Lõpuks tuli mõistus koju ja suunasin jalad kodu poole. Aga tõesti, väga lahe oli kord eirata oma tavalist koduteed ning valida mingi täiesti teistsugune tupik. Chill.

Kolmapäev, see liigpäev liigaastas möödus.. ka väga weidralt ja kohutavalt pikalt. Keemia õpsiga oli viimane tund meil. Ja psühhos oli suur kontrolltöö. Ja ma üldse ei kartnud seda. Vot see on tase. Ma pole kunagi elus läinud KT-le vastu nii, et ma ei kardaks seda. Alati ma pabistan mingi asja pärast. Kuid nüüüd.. tuimalt.
Vedelesin oma tunnid ära. Sõitsin jälle Trummi. Viimast korda. Tegin selle ilusa ilmaga 3 ringi suusatamist ära ja jalutasin minema. Poe eest mööda jalutades tahtsin jäätist. Astusin sisse, ostsin ühe rammusa ja sõin ära. Jäätis on häää.. Eriti peale suusatamist.

Buss sõitis Üliõpilaste tee peatusest mööda. Pidin Nõmmel maha minema. Bussi oodates tekkis mõte maasikaid osta. Aga ma taun ei saanud lahtist turu ust lahti ning kui see tehti lahti, siis enam kedagi sisse ei lastud, sest sulgemise aeg oli. Niisiiis jäi üks spontaalne isu täitmata.
Kodus aga täitsin teise spontaalse isu. Kohvi. Tegin endale parajalt kange kohvi. No ja võtsin siis külmikust piima ja.. pekkiiiiii.. ilmselgelt oli see seal juba enne laagrit olnud ning enam kohvile ei kõlvanud. Piima taipasin ära visata kuid kohvi mitte. Olin oma mõtetega nii kaugel planeedil, et loopisin mõnuga mitu lusikatäit suhkrut sisse ja jõin selle musta ja kange kohvi ära. Ma ei saa aru, kuidas ma suutsin. Ma joon ainult piimaga pooleks tehtud kohvi tavaliselt. :D (Ilmselgelt olen ma ka praegu sellepärast üleval)

Kohvi andis mulle sellise laksu, et tegin endale süüa ning siis jäin täielikus vaikuses diivanile kirjandust õppima. Kolmeks tunniks!!! nagu.. apppiiiii, kes suudaks istuda kella 19st kuni 22ni ja õppida renessansi kohta. (ma ei taju ikka mis juhtunud on) Jah, mulle meeldis seal istuda ja kirjutada ja lugeda. Millal küll see kiiks käis mis pani mind KT-deks mõnuga õppima.

Seal istudes ning vahepeal ringi vaadates tuli mul jälle üks "tore" mõte. (Eih, need vist ei saa niipea otsa). Ma tahan minna loomapoodi. Ja osta endale.... ühe sõbra. Kõige feilim on see, et tavaliselt need olevused mulle ei meeldi, aga nüüd tahaks täiega endale üht koju. Ennekõike peaksin ma vist veidi uurimustööd tegema tema kasvatamise jaoks.. loodetavasti ei kustu siis see mõtteplahvatus seniks mu peas ära.

Ja täna, tulin alles kell 00 arvutisse. Ja seda ka enda sundimisel, et näha ekooli.. (kammmoon, see pole enam küll normaalne). Uni vist hakkab vaikselt tulema juba.. parem oleks.

Ahjaa, seda tahtsin ka mainida, et võõrad inimesed on ka nendel imelikkudel päevadel olnud just kõige sõbralikumad ja paremad ja kenamad. Kõik naeratavad, teevad uksi lahti. Pakuvad abi jne jne jne.. ja just võõrad. Tavaliselt kõnnivad kõik minust nagu porilombist mööda, aga nüüd vaadatakse otsa, naeratatakse. Antakse teed autojuhtide poolt ka seal, kus pole vaja..
Samas, need tuttavad, lähedased.. nende sõbralikkuses olen ma viimastel päevadel hakanud just kahtlema.

Ei tea mis toimub. Ei taju. Liigume märtsisse. Ehk on seal midagi huvitavamat?