Bad start, worst finish. - muud pole tänasega meelde jäänud. Isegi koht, kus seda lauset kuulsin, on ununenud. Võibolla veel see ka, et isa tegi tähelepaneku. Tsiteerin: "vaatan, et kuidagi rõõm on sul ära kadunud..." Jah isa, see on kohati tõsi, sest mida mul ikka naeratada, kui ma näen kogu aeg sama asja unes. Elu on elatav, aga see ei rahulda. Kripeldavad asjad on endiselt sees.
Maal on muidu üldiselt rahustav olla. Tunnen, et olen paljudest asjadest eemal, näiteks kiirest elust ja mürast. Ka pole üksindustunnet, sest isegi kui kedagi pole, siis koer on ikka minu kõrval. Täna päeval oligi selline armas hetk, kui ma nukralt kaua aega olin õppinud, siis koer tuli ja hüppas mulle sülle ja pani enda pea raamatu peale ning vaatas mulle lohutavate silmadega otsa.
Samas on kõik nii kaugeks jäänud.. ma tean, et ma olen selles ise ka süüdi, aga.. aga.. aga kas ma üldse igatsengi seda? vist mitte, sest muidu oleks ma need kaugele jäänud asjad endale lähemale tagasi toonud. Või siis ikka mitte ja ma ootangi kuni mägi tuleb ise Muhamedi juurde. Siinkohal olen mina Muhamed Ingrid ja sina mägi.
Võiks olla ju leplikum ja mitte vinguda nii palju. Võiks ju olla tänulik. Võiks ju ise midagi ära teha. Võiks ju üldse suureks kasvada...
No comments:
Post a Comment