Last friday

Mul oli täiesti selge, et täna on reede. Aga kui ma nägin Valeria blogist lauset, et täna on reede ja ees on lühike nädalavahetus, siis mu nägu oli vist umbes selline --> O-O
Appikene.. homme on laupäev, siis pühapäeval lähen juba linna tagasi ja esmaspäeval on ju kool !!! apppi, Inksu??

Minu päevad mööduvad väga sisutihedalt. Magan, söön, mängin tiny towerit  ja muid iPodi mänge ning passin tuimalt oma kirjanduse kodutööd, mis seisab juba teist päeva laua peal tuimalt lahti.. Oh vaene mina, miks peaksin ma tahtma vaheajal tööd teha..  Ega tahagi. Sellepärast olingi suurema osa ajast täna hoopiski teisel korrusel. Vaatasin rõdul horisondilt paistvat Jänedat ja mõtlesin roheliste mälestuste peale. Selline vaikne ja väheste mõtetega päev oli.

Helina helistas vahepeal. Siis, kui olin võtnud esta õpiku kätte, et mõnigi küsimus ära vastata. Hea meelega vestlesin ma temaga. Naeratus ilmus mu silmile, kui kuulsin oma muhedat vana värisemas. Imelik, kui kaua pole Helinat, seda Tuta-mutakest näinud. Ta on nii energiline ja mul on tema üle hea meel. Aga tore oli tema häält kuulda ja seda, et ta igatseb mind. Kas tõesti polegi ma nii kasutu?

Õhtu muutus küll veidi kurvemaks. Kell sai pool seitse.. mina olin telekat vaatamas ja mõtlesin, et kui ma ainult saaksin praegu hoopiski Olevistes olla... oeh.. ja siis tulid uudised, et väike tüdruk Varvara, kes oli kadunud, leiti surnuna... kurbuselaine hõlmas mu keha ning hetkeks koondusid mõtted ainult sinna, kui julm on maailm. Ma ei suuda mõeldagi, mida vanemad võivad tunda. Loodan vähemalt, et ta pääses õigesse kohta.
Kodutunne ajas ka pisarad silma.. ja see, et saate alguses mu sisetunne ütles, et see mees on vist tänaseks surnud ning tõestus selle kohta saate lõpus. Hirm tuli.
Maailm on nii karm... Inimesed on julmad. Õiget teed tunnevad ainult vähesed. Aga liiga vähesed. Oh, miks küll ei võiks kõik olla Jumala kuulelikud ja elada seda valget teed ilma patukoormateta..
Aga kui me kord oleme siin, siis pole muud teha, kui elada seda nii hästi ja õiglaselt kui saame, sest see mis tuleb peale elu.. seda näeme ainult siis, kui me elu lõpeb. Aga siis enam tagasiteed pole. Praegu saab veel kõike muuta, inimesed. Aga seal enam ei saa. Kui sul on vähegi aru, siis mõtle hetke selle peale, et kuhu sina läheksid ja miks sa just nii arvad. See ei ole lihtsalt nii, et kõik teadvus saabki läbi ning sa ei tunne enam midagi. Sa ei mõtle enam midagi. See pole see, et sind enam lihtsalt pole. Jah, keha polegi, aga vaim elab edasi !

Kõik need mõtted on mind viinud hetkel ülistuslaulude joonele. Ja ennast üliväikeseks tehes ma lähen ja poen sinna joone sisse.

[tuli tunne, et pean siia ka ühe lingi viskama. Selle sama laulu, mis praegu kõrvus on   Jesus Culture - Your love never fails ]

Peace.