Mitte elu ei väsita, vaid rumalused.

don´t tell GOD how big your storm is. Tell your storm how big your GOD is.

Üks, kaks, kolm. On kolmapäev. Istun põrandal korteris ühe seina ääres, toetan pea vastu valget seina ja kogun mõtteid. Muusika aitab sellele jõudsasti kaasa. 

Ma tunnen, et üha enam hakkab tekkima neid hetki, mil ma tahangi istuda ükskõik kuhu saab ja kuulata muusikat. Viimasel ajal olengi nii teinud. 

*

Teate, mis on kõige halvem küsimus mida minu käest küsida selle nädala ja lähiaja jooksul? See on see kõige iidsem küsimus "kuidas sul läheb?" 

Kui ma seda küsimust kuulen, siis ma tahaks kohe teha soliidse kannapöörde ning kaunil liugleval sammul eemalduda. Ilmselgelt on selle küsimuse sisuline mõte kuhugi kaugele ära jooksnud, sest see on juba liiga retooriline küsimus. 

Aga kui minult seda küsitakse ja ma ära pole jooksnud, siis ma hoiangi veidi 3-4 sekundit pausi ja lasen kähku viimased emotsioonid ajusoontest läbi. Ning kui ma jõuan kiirjärelduseni, siis tihtipeale tundub, et kohe üldse ei tahaks valetada ja öelda, et hästi läheb. Kuid alati pole ju kõik ka halb. Aga kui tõesti juhtud teinekord inimestele ütlema, et ei lähe kõige paremini, siis nad leiavad kohe vestluse jätkamiseks uuringu, et miks siis ei lähe hästi. Ning siinkohal tekibki nii mõnikord tunne, et doup.. miks ma pidin seda ütlema, sest alati ei taha ju kõigile kohe oma muredest kurta. Mõndasid teravamaid asju tahaks teinekord just enda sees hoides siledamaks saada enne kui neid jagada. 

tegin endale pop-porni

 Nädala algus on sujunud siiruviiruliselt. Esmaspäev oli tore. Liiga tore isegi, sest olin ju oma pea ära löönud ja seetõttu ei tundnud naeru ega lolluste ega rõõmu piire. Kuid.. millegipärast pole maailmas ikka muutunud asjaolu, et peale head tuleb midagi halba. Ning seetõttu oli teisipäev üks nõmedamaid. Juba enne seda, kui jõudsin magama, aga kuupäev näitas teisipäeva, oli kõik sassis. Ja päev tõi üha uusi ebameeldivaid üllatusi. 

Ma arvan, et ma oleks ehk sellest päevast ka midagi positiivset suutnud noppida, kui mul oleks selleks tahtmist olnud. 

Täna on olnud keskeltläbi päev. Praeguseni on naeratusi-mossitusi olnud samapalju. 

Koolis olid kõik lahedad kadunud ja siis oli vahetunnil nii massiv olla. Sõin ja pelasin oma tiny towerit. Lõpuks sai ka sellest kopp ette päeva lõpuks ja viimaseks tunniks valisin enda ohvriks Andree, kellega ma terve tunni jutustasin ja teda segasin. Tuletasin eelmisest aastast "wink-wink", "oink-oink", "puiakaa" ja suuga põristamise hääli meelde.  Vähemalt oli mul lõbus, kui temal polnud :) 

Kohutavalt kurb nägu.. Aga pmst.. näen välja ju nagu ploom :) 

Olen kaks viimast päeva üritanud oma mõtteid eemale viia kõigest, mis võiks meenutada seda lollust, mida ma korda saatsin. Selle jaoks leidsin endale kooli ja õppimise. Viib päris hästi mõtted mujale ja on kasulik ka, yeah. 

Nüüd aga kodukasse. Kirjutame mõni teine päev, kui sa seda hetkel näed.


I.