Unistuste platvormil

Ma ei taha väljuda. Tahan just olla selles dreamlandis, kus elu käib minu käib minu unistuste ja minu soovide tasandil. Tahan olla ja jääda. Miks on vaja panna see suur lihatükk voodisse pikali ning kaduda reaalsusest, sest  siis tuleb see kiiremini jälle tagasi. Parem magada ärkvel oma unistustemaailmas, kus aeg ei oma tähtsust. Sest unelmad ei küsi seda. Nemad lihtsalt on mulle toeks, kui ma seda kõige rohkem vajan. Need viivad mind kaugele tegelikkusest. Tiirlevad mu ümber ja tekitavad mu ümber ringi, mille seinad on mitmekordsest õrnast niidist läbi põimitud. Nii kaunid, nii lihtne purustada.
Siin on ohutu olla. Siia ei tule kellegi võõra näpp torkima ning minu unistusi mikserdama. Siin saab olla rahulikult. With myself.
See on niikauaks,kuni on öö. Kui kõik teised on padjamaailmas ja meie, vesiste nukrutsevate otsivate ootusärevate lootvate öökullisilmadega otsime endale meelepäraseid viiteid. Päeval peab kodust välja saama. Päeval peab selle ringi endaga koos kaasas kandma. Lootes, et keegi seda ei murra. Kool on jama. Sealne õpetatu ei pane tundma hästi ega targana. See on koorem ning kohustus mida peab täitma, sest kõik normaalsed inimesed ju teevad seda. Südametunnistus ei lubaks jääda peitu. Tema leiab meid igast kohast ülesse ja peab moraali niikaua kuni endal hakkab paha ja ainult tema, südametunnistuse, pärast tõmbad oma jalad kokku ja koondad mõtted hullumajast välja tsivilisatsiooni.
Hoopiski lahedam oleks elada öösel oma mõtete maailmas koos süvenduma panevate videotega ja parema  muusikaga. Ning päeval lennata välja neid täitma. Joosta kõrgustes. Teha spagaate. Hüpata üle kuristikkudest. Olla sellejuures ülimalt õnnelik ning nautida oma adrenaliini ja samas olla tuim oma keha vastu. Miks peaksin ma seda hoidma? Mille jaoks peame käima rahulikult, vältima ohtlikke kohti. Hoidma ekstreemsustest kaugemale. Pole mõtet. Kui kukun, siis kukun. Kui saan haiget, teeb see mind ainult tugevamaks. Tundubki, nagu elaksime me liiiga penoplasti sees. Kõik kaitsevad end millegi eest. Väldivad haigusi ja haavu. ... Ma tahaks just lennata ja kukkuda. Lebada, tunda valu, teada et ma saan järgmine kord seda teha uuesti ja paremini ning sõimata põrumist. Väljendada emotsioone kõige ehtsamal ja passiivsemal kujul. Valada endast välja valu ja viha.
Lennata kõrgustes.. tunda pilvi. Ning katsuda maad oma jalgadega ning hüpata uuesti üles. Joosta, keerelda, pöörelda. Kuni õhtuni. Ja siis võtta salavõtmeke ning sellega käivitada tiirlevate unelmate töö.

Juba mitu, isegi mitu-mitu päeva on mu peas üks mõte. Paus.
Ma tahan teha pausi. Ma tunnen, et ma vajan seda. Rebida lahti end nendest grrrhhhh.. asjandustest ja puhata. Neid asju oleks vaja palju. Neid inimesi on palju.
Perfektsel võimalusel võtaks kõigest pausi. Aga perfektseid võimalusi pole olemas. Mitte kunagi. Niisiis ei saa ma ka võtta pausi koolist, söögist, internetist, telefonidest, lähiinimestest. Küll aga saan ma teha valiku ning jätta teised asjad. Elada ainult vajalikus. Ja ainult vajalikkude inimestega.
Seda ma teengi. Otsus, mida olen mõelnud päevi. Puhkus elust. ELUST.
Keskendumine muule. Sellele, keda teie ei mõista ning keda te peate muinasjutuks. Mul on täiesti, nii kohutavalt ükskõikselt savi mida teie arvate. Sest teie arvamus ei maksa midagi. See on tühipaljas teie enda ego. Teie arvamus võib olla teie jaoks kõige tähtsam asi teie elus. Aga minu jaoks, andke andeks, maksab isegi valge paberileht rohkem.
Keskendumine Jumalale. Nagu mulle kirjutati laagris postkasti kiri. "Võta aega veidi ringi vaadata ja näha Jumalat." Liiga vähe olen seda teinud. Suurlinna tuled ja kired on varjutanud otsimaks õigeid väärtusi.
Seega, teen pausi, keskendun Jumalale. Lülitan end inimestest välja. Lülitan end välja mittekohustuslikust asjadest. Et leida endas hoolimine ja näha teiste hoolitsust minu vastu.


Ma ei taha enam blogisse kirjutada. Sest te ei jaga neid mõtteid ja neid tundeid. Te loete need üle rea kiiruga läbi, et leida mingit gossipit minu elust. Aga mõnikord, kui ehk oleks vaja, ei keskendu te ridadevahelisele tekstile. Keegi naerab, keegi mõtleb et olen hull. Keegi leiab paar head lauset. Keegi varastab ideid.
Ja palun, kui te ei saa aru. Ja kui te ei taha aru saada, siis ärge lugege. Sest ma tõesti olen siin hingega ja kui te kusete sellele peale, siis leidke endale paremat.
Ma ei tea ka, paljudele teist see avaldab midagi või kellele mitte. Nii, et ma ei saa panna peale piirangut mis laseb sinul ja sinul lugeda, aga sinul mitte. See piir on teie enda südames.
Niiet, ma palun:
ärge lugege mu blogi. (kui te just tõesti pole filosoof minu elu mõistmaks)


-Ingrid, kelle tunded on segased ja mõtted loksuvad peas nagu 10 viinapudelit. Kruvid logisevad ning tundub, et varsti kukub ka seegi mõttemaja kokku. Ta unistab liiga kõrgelt ning seetõttu kukub. Kell on 2.48.