wörkshopp and dayshopp

Yoo, Fellas!.. (mulle meeldib see sõna peale seda, kui ma Helina kasutuses kuulsin seda. Anna andeks) :)

HeiHei, Hetkel... närin pulgakommi ja kuulan alt kostuvat klaverimuusikat. Viibin Tapal Kivisildade pool, ülemises keskmises toas.
Hommikul ärkasin täitsa loogiliselt vara ja ajasin end riide. Tapa Gümnis toimus meie TVNK korraldatud koolituspäev valla koolide õpilastele. Algselt, vähemalt mina küll, kujutasin ette seda mingi hullu massüritusena. Aga kahjuks oli rahvast veidi vähevõitu, mis oli iseenesest veidi kurb, sest üritus kui selline oli vinge.
Minu ülesandeks pidi olema regamiselauas olemine ja ürituse jäädvustamine fotokaga. Aga hommikul selgus kurb tõde, et selle kaamera aku oli tühi ja noh... jah..
Aga regamiselauas olin  ikka ja siis jooksingi ja tegin igasuguseid jooksvaid kiireid asju, mis teha oli vaja.
Kui esimese töötoa aeg oli peal ja selliseid hädavajalikke ülesandeid polnud, siis mängisime niisama all kaarte ja passisime. Teise töötoa aja otsustasin ise ka jala kuhugi sisse tõsta ja mingi teemaga end harida. Otsustasin selleks võtta meedia. Töötoa juht oli siis Märt Treial, kes rääkis väga lahedalt meediast ja sellega seonduvast. Päääris paljud asjad olid tuttavad, sest ega koolitunni meedia tund ka väga palju oma olemuselt ei erinenud sellest.  Lisaks näitas ta meile kahte filmi. Ühte polnud näinud, teist olin. Aga kuna mu mälu on selline nagu ta on, siis ei teinud paha ka korrata ning uuesti vaadata kurbade silmadega seda poissi, kellest film rääkis.
Lõuna oli ka meil. Ning siis oli suur loeng kõigile, kus rääkis Alar Sikk. No tema on see mees, keda kutsutakse alpinistiks ja kes on vallutanud Mount Everesti ja palju teisi mägesid veel. Tema rääkis väga huvitavalt oma reisist ja üldse kogu sellest mägede asjust ja sellega seonduvast. Hullult palju fotoalbumeid oli ka tal kaasas.

Peale seda jalutasin siia. Siia, kus ma praegu olen. Kohvitasime Maarjaga ja kurtsime üksteise muresid ja rõõme. See oli nii hea.
Siin möödub aeg nagu kiirteel ja nüüd nad ongi all ÜG proovi tegemas. Ma ei jäänud sinna üleliigseks kõrvaks ning tulin ülesse arvutisse.

Nädalavahetus on peaaegu et möödas. Vähem kui 24 tunni pärast olen jälle linnas. Oeh.. enam ei tahagi siit ära minna. Laiskus ja tahtmine paigal olla on hetkel soovituimad tunded. Mõnda filmi tahaks ka mingi aeg jälle vaadata, niiet kui on mõtteid, siis.. filmikas kellagagi, millalgi???
Viimasel paaril päeval olen ka mõelnud igasuguste erinevate ekstreemsete asjade peale.. tahaks ju nagu nii väga teha midagi omapärast või midagi, millest saaks adret või üleüldse teha midagigi, millega saaks enda närvi rahustada. Mõtlen kogu aeg, et ojee varsti sulab lumi ära ja siis on tegevusi hullupööra.. aga nagu me kõik teame, siis tavaliselt me "ettevõtlikud mõtted" saavad ka koos lume sulamisega lõpu.
Inimloomus on nii üllatavalt keeruline..

Täna öösel nägin jälle mingit imelikku und. Püstol... inimesed... veri... laibad... pange ise vajalikud sõnad asemele. Ja siis põgenesin, et politsei mind kätte ei saaks. Täielik hullumeelsus. Isegi ärgates pidin veenduma mitu korda, et ma ikka tõesti olen voodis ja ma pole kedagi öö jooksul teise ilma saatnud.
....

Nii.. ongi pulgakomm otsa saanud ja varsti hakkab vist noortekas ka. Eks ma siis jooksen alla.
Bye, Fellas!