See hetk, kui ma loen kellegi blogi ning mõistan tema mõtteid nii väga, et hakkan nutma.
Või siis lihtsalt loen ja nutan, sest ma tahaks midagi muuta. Muuta nii väga, kui väga see ei ole minu teha. Või siiski oleks?
Sosistan läbi pisarate, et ta ei teeks seda. Lootes, et ta kuuleb seda. Palun. Mina olen alati Sinu jaoks olemas. Ka siis kui ma ei taha, ma tegelikult just tahangi.
Loen seda jälle ning iga hetkega muutun aina kurvemaks. Klõpsan ristist selle kinni ning lähen löristan klaveri juures edasi.
No comments:
Post a Comment