Suured asjad on loendamatute pisiasjade summa.

Miks ei võiks mul olla kodus kedagi, kelle kõrval ma saaksin istuda. Silma vaadata. Ja koolist tulles oma rõõmud ja mured üles lugeda?? Palun ära jäta mind. Ole minu kõrval nii kaua kui saad. Kuula mind, talu ära minu tujud. Ole mulle toeks. Palun? 

Kuidas ma peaksin pidevalt taluma seda üksinda olemise tunnet. Lükkama endale klapid kõrva, et kõva muusika ja võõrad hääled hajutaksid need kurvad mõtted minu peast, nagu hetkel? Otsima alati ja igalt poolt väljapääsu teed põgenemaks selle kummituse eest kes minu taga pidevalt hiilib?

Ma lihtsalt tunnen sellist nõrkust oma hinges, et tahaks oma südame visata aknast välja õue külmuma. Pisarad voolavad mööda põski alla nähes oma vigu. 

Need katsumused, mis siin on, need lihtsalt peksavad mind nagu tänavapoissi ning ma tahaks nii hirmsasti alla anda. Aga kui ma alla annaksin, siis ma kunagi ei tea, mis võib juhtuda.  

Tahaksin öelda, et kõik saab korda. Sest seda ma korrutan mõtetes kogu aeg teistele. Ja ma tean, et päeva pärast ehk tunnengi ka mina end paremini. Aga see on ju ainult  korraks. Pikema aja jooksul koguneb see tolm jälle minu peale ja siis ma tunnen end kui kõige mustem inimene maailmas.