sõbrapäeval pudeliga pähe

Täna on teisipäev, täiesti tavaline teisipäev, kuupäevaga 14 ja sotsiaalmeedias nimetusega sõbrapäev. 

Alustuseks on selle aasta n.ö sõbrapäev totally kardinaalselt teistsugune kui aasta tagasi. Ja ma teadsin seda juba eile õhtul ning seetõttu suhtusin tänasesse suhteliselt külmalt. Esimese sõnumi sain juba pool seitse hommikul ning peale selle tilkus päeva jooksul neid veel juurde. 

Kinke ma ei saanud... aga ma sain Marleenilt šokolaadi, mis oli ka vägaväga armas. Eriti kuna tol hetkel oli mul kõht tühi. =) 

Koolis oli täna chill. Ilmselgelt oli täna kogu koolis viibitud kuude jooksul päev, mil ma kõigekõige rohkem naersin. 

Füüsika ajal saime teada, et üks paraleelikas sai pudeliga pähe.. ja terve koolimaja on verd täis. Ja asja kõige feilim osa on see, et ta oli juba paberid välja võtnud ning tuli kooli selleks, et venku õpsile sõbrapäevakaart tuua. No cammoon, kes saab ikka korraks kooli tulles pudeliga pähe, nii et pea verine.. :D okei, enam ei tundu see naljakas, aga kui me teada saime siis oli küll et nagu štoooo.... what kind of sorcery is this? : D 

Füüsika läks muidu ka lõbusalt.. istusime neljakesti laua taga ja kolm neljandikku sellest seltskonnast tegi tööd ja üritas täiegatäiega asja selgeks saada. Ja üks neljandik .. ehh.. ehk siis mina *muig* olin see, kes ei üritanudki  neist arvutustest aru saada.. Ma naersin, kirusin seda füüsikat ning mingi aeg keerasin ülesannete lehel teise poole ja lasin kogu oma mõttemaailma sinna valla. Tund oli küll juba lõppemas, kuid mõned read sain ikkagi kirja. Kuidagi juhtus ka see, et õpetaja oli siis mu laua juures ning luges kogu selle värssromaani läbi. Sai ka väheke muiata.. 

Jah oh missugune õnn. Vene keele tunni ajal toimus gümnaasiumirahvale näidend. Improteater tuli külla!! Ja te ei kujuta ette kuidas me naersime. Kes pole asja näinud, ei oska seda ette kujutada, aga asja mõte oli selles, et mitte mingit lavastust pole ette valmistatud ning kõik käib neil koha peal improviseerides. Meie andsime neile lauseid, mõtteid, sõnu, olukordi. Ja nemad panid need väikesteks šketsideks kokku. Ning kuna kõik toimuski right here and right now, siis kukkusid mõned naljad küll peadpööritavalt naljakad välja. 

Uurisin hetkel veidi infot ja sain teada, et kuni märtsini käivad nad veel mõndades Tallinna koolides oma kordumatuid näidendeid andmas. Näiteks 32.kk lähevad nad ka, niiet beware Valeria, saad varsti metsikult palju naerda. Igatahes minul küll kõht ja põsed andsid tunda.. :D 

Peale naerust pakatavaid tunde pidi meil toimuma järjekordne Aiesec-i loeng, aga meie klassi omad pidid minema kirjandit järelevastama, siis olin ma ainuke, kes sinna läks. Ning kui ma auditooriumisse kohale jõudsin, siis ma avastasin, et isegi paralleelikatest pole kedagi ja nii olin ma seal.. alone. No päris alone ka polnud, sest me workshopi juht ja see eesti korraldajast tüdruk olid ka. Aga muidu kuulajatest kedagi teist polnud. Aga loeng ära ei jäänud ja mulle tehti ikkagist presentatsioon Chinast. Kuna me workshopi juht on ise ka hiinakas, siis sai vabalt inglise keeles sai mõnusalt suheldud ja küsimusi esitatud ja ma sain täiegatäiega palju uusi asju Hiina kohta teada. Ma sain ka šokolaadi ning kirjutasin oma nime hiina keeles. A ja oma hiinakeelse nime sain ma ka teada :D Wuz funfunfun.

Kuna meil midagi peale teema arutluse midagi plaanis polnud, siis lihtsalt istusime, rääkisime ja mina ning see Eesti esindaja õpetasime Christalile eesti keelt. Ta mõndasid lauseid ja sõnu juba oskas, aga me aitasime teda hääldusega ja õpetasime talle mõned uued sõnad ära. Seal sai ka muidugi naerda, sest ta hiina aktsent oli ikka päris tugev ja ta pidi mitu korda "Ma armastan sind" ütlema, et ma aru saaksin :D :D  Samas, "Ma vihkan sind" tuli tal poole paremini välja... :D 

Hiina keeles "Ma armastan sind".
Ise kirjutasin =)

Kui ma alla gartsa jõudsin, oli just Marleen ka seal. Ta oli terve see aeg kirjandit kirjutanud.., õõäää..

Koos jooksime bussikasse, aga sinna jõudes ta otsustas, et läheb ikka jala. Nu mina ootasin bussi.. piinasin oma telefoni.. sõitsin Virusse, et minna Tiimarisse A3 kartongi ostma, aga wuuut... Tiimarit pole enam Virus.. nagu arghh.. jooksin siis ülesse Rahva Raamatusse, aga seal olid mingid ülisuured ja ülikallid.. fain.

 Vaatasin kella ja mõtlesin, et olgu pealegi, teen siis väikese tripi Solarise Apollosse, aga siis saan vähemalt oma asjad aetud. Kuid.. jõudsin sinna.. jalutasin seal kahtlaselt 5 korda kõik letivahed läbi ja kammooon, ma ei leidnud ka sealt omale vajalikku paberit.. Aih, kui kurb ja vihane ja väsinud ma olin. Läksin alla esimesele korrusele ja vaatasin, kuidas all 0 korrusel tehti pilte.. Paarikesed, sõbrannad, sõbrad.. onu tegi neist paar klõpsu ära, näitas neile pilte ja siis läksid juba järgmised, kes tahtsid. Aga mina ei saanud pilti. Mul polnud sõpra :/ 

Väsimusest, kurbusest, tuimusest, palavusest, külmusest, valust tingituna otsustasin õue minna ja kruiisida end  peatusse. Bussisõit venis nagu teisipäeva õhtune ummikus seisev buss (mida ta ka oli).. Finally sain ka koju. 

Aga kodus pole ma naernud.. sest siin on asjad tõsised. 

Lahe teisipäev oli.