Kell on tiksunud 1 ja 38 minutit üle südaöö. Päevarežiim on sellel nädalal ikka täielikult tuksi läinud. Magan millal ja kus tahan. Õpin millal tahan, näiteks kell üks öösel. Söön millal tahan, mis tähendab seda, et viimasel ajal siis, kui Anelle juba magab. Ärkvel olen kindlasti rohkem kui peaks magama ja kõik tegevused asuvad oma normaalsest ajakavast täiesti väljas.
Kartes, et ma võin ka kolmapäeva sisse magada, kirjutasin eelnevalt twitterisse abipalve, et keegi mind hommikul üles ajaks. Ja oh sa imet. Kui ma olin enda äratuskellad kõik kinni lükanud ja jätkasin magamist, helises telefon. Ning kuna Julia mulle väga tihti just ei helista, siis mu esimene mõte oli, et aa.. täna vist on sõbrapäev.. :D Muidugi oli sõbrapäev juba 6 tundi möödas ning telefoni oma zombi häälega vastu võttes sain teada, et tema ja Valeria ongi need toredad sõbukad, kes viitsisid mind hommikul üles ajada. Wii
Kuigi pannes tähele oma väsimuse taset, ei pidanud ma isegi võimalikuks kuni lõunani üleval olla. Aga õnneks ma suutsin. Ma isegi ei jäänud mitte üheski tunnis magama.
Peale tunde pidime suusatama minema. Ja kuna ma olin suutnud Paulat terve päeva koolis hoida, siis tema ja Katiga hakkasimegi minema. Nõmmele sõit oli nii pikk.. ja sealt veel Trummi jalutada oli ka mingi megaväsitav.. see supp seal maas ei teinud ka liikumist kergemaks.
Kohale jõudes olime õpetajat posiitivselt üllatanud vist. Polnud ta meid kaua aega näinud. Aga sellest hoolimata ajas ta meile suusad jalga ja seletas ära, missuguse ringi pidime meie tegema. Wuhuuu, esimene suuskamine 2012 aastal. Kuna ma polnud seal neverever käinud varem, siis esimese ringi tegime Paulaga koos ära ja teise tegin peaaegu üksi, sest Paulal oli tervis veidi käest ära. Aga sellegipoolest oli ta väga armas ja ootas mind raja ääres ära, kuni ma oma teise ringi lõpetasin. Yay.
Kui me tagasi majja tagasi läksime suuski ära andma, küsis õpetaja meilt Paulaga, et kas me ei tahaks õhtul teatrisse minna. Õpetajal oli välja pakkuda kaks tasuta piletit Vana Baskini teatri lavastusele "Üllatuskülaline"
Alguses kõhklesime, siis aga võtsin piletid ära. Veidi hiljem selgus, et Paula ikkagist ei saa minna ja siis hakkasime mulle kaaslast otsime. Tegime paar telefonikõne.. aga keegi ei hakanud eriti vedu võtma, kuna ainult kolm tundi oli ettevalmistusaega. Sobrasin siis ka mina oma aju läbi ning jõudsin lõpuks oma venna juurde. Võtsin telefoni ja tõmbasin talle traati. Peale 40 minutilist ootamist sain ma ta käest ka vastuse kätte ning ta oli meelsasti valmis minuga koos tulema.
Niisiis sõitsime pool tunnikest Paulaga kesklinna tagasi. Ma läksin koju, korrastasin, sättisin, otsisin riideid ja aeg läks nii viuh-väuh, et varsti oligi vend ootamas.
Näidend ise oli naljakas. Vend kõrval kogu aeg itsitas. :D Olin väga õnnelik, et kasutasin juhust need piletid võtta, sest et iga päev õpetaja tasuta pileteid ei paku ning vennaga teatris käimine pole ka just eriti traditsiooniline meie perekonnas. Aga mulle meeldis. Ja vennale ka. Kiitis pärast seda näidendit veel autos.
Hilja, väga hilja, mingi pool üksteist jõudsin koju.. siis vaatasin mõnusalt veel Top geari pikalt ning tegelesin vene keele plakatiga.. mõtetu värk. Nii mõtetu... Aga ära teha oli vaja.
Ja praeguseks hetkeks olen ma suutnud kõik tähtsamad asjad ära teha ja ootan pikkisilmi hetke, millal läpakas ära panna ja silmad kinni vajutada.
Tõsiselt pikk päev koos kooli, suusatamise, teatri ja pikale veninud ööga. Aga igas päevas on midagi huvitavat, niiet ma isegi olen täitsa rahul. Ja täna oli neid huvitavaid asju isegi palju. :)
Olgu.. aga ma ei tea enam millal mu jutt kaotab mõtte, niiet .. chao.
No comments:
Post a Comment