Üksi oma teki sees

Tere kaunist laupeva hommikut!

Ma ei tea, kas minu blogger viskab mingit vimkat ja ei näita blogiuuendusi või siis ei kirjutagi enam keegi midagi... igatahes, mina kraapisin oma mõtted kokku ja postin need siia ;)

David Crowder Band - How He loves us  

Niisiis.. Neljapäev oli selline mõnus rahulik ja kiire. Õhtul oli mitu tundi Sannu külas ja siis mängisime ja rääkisime  ning sõime moosisaiu. Nomnom ;)
Reede hommikul ärkasin ülesse ja mu kurk oli niii kohutavalt valus. Neelata oli valus, rääkides tuli hullem köhakolli hääl välja. Nina oli kinni ja kui nuuskama hakkasin ja veidi õhku vahele lasksin ninna, siis luristasin jälle kaks minutit järjest. Jube. Tundides oli ka nii raske olla. Ootasin lõppu. Varsti see saabuski ja siis lohistasin end klaveritundi. Seal nägi õpetaja kohe, et ma olen haige ja väsinud väljanägemisega. Mängisime paar korda oma kolme lugu läbi ja siis ta ütles, et ei piina mind ja laseb mind koju. Armas. Teel koju proovisin mõelda artiklile ja tähtsatele asjadele, et mitte mõelda sellele millal ma lõpuks koju jõuan või kuidas mulle ei meeldi peavaluga rahvast täis bussis seista.
Kodus oli hea. Puhkasin ja mängisin Top Geari leheküljel mänge niikauaks kuni Helina tuli minu juurde. Siis veidi saime olla minukal ja jooksime juba Olevistesse, kuna tema oli tervitaja. Mina soojustasin end muidugi ennem hästi ära, et mitte veel rohkem külmetada.
Noortekal läks eile kiiremini kui viimased korrad. Jutlus oli lühike, kuid hästi sütitav see-eest.
Hiljem kohvilaua juures olime Paulaga koos ja närisime porgandeid ja tikuvõileibu, mis olid niiiiiii nommnommid.
Kui fuud otsas ja rahvas laiali, siis lahkusime ka meie Helinaga. Alguses võtsime suuna trammitee poole, aga lõpuks jalutasime ikka mööda Mere pst. kuni Vabakani. Vahepeal nägime veel Sauekaid ja muid karvaseid tüüpe, kes ootasid bussi. Ja siis mul hakkas.. igav. Ma lihtsalt ei osanud midagi enam öelda või teha ja siis ma tõukasin korra Helinat väga õelalt ja hakkasin mingit pudikeelt ajama. Pudikeeles rääkimine tekitas naerukrambid. Ja palju muudki.
Õhtul vaatasin filmi. Sõin krõpse ja šokolaadi pähklikomme.

Täna on laupäeva hommik ja olen linnas. Siia ma ka jään, sest olukord on veel hullemaks läinud. Magada eriti palju ei saanud. Ja kui sain, siis nägin nii segamini asju koos (lasteaed, traktoriga sõitmine, Jäneda, Angelica, etc..) Igatahes kurk on megavalus ikka. Nohu ja aevastused käivad käsikäes. Palavikku pole õnneks, aga peavalu on. Väike kurbuseputukas on ka hinges. Terve nädalavahetuse pean üksi siin mööda saatma. Õppima ja lugema Hamletit, sest esmaspäeval on mingid nõmedad kontrolltööd kohe. Õrrr..
Ja ma isegi oskan arvata, kuidas see haigus mulle külge sai. Esiteks koolis on kõik köhised ja tatised. Teiseks ma käisin suusatamas ja siis vist veidi külmetasin end. Kolmandaks olen ma viimased päevad palju olnud venna ja Sannuga koos, aga vennanaine on haige, niiet sealt kaudu võisid ka mingid pisikud tulla.
 ***

Mõtlen siin haiguse plussi ja miinuseid..
+ vaikus on majas st. pole segajaid
+ saan puhata nii kuidas tahan
- ei saa Tapale kelgutama noortega
- vend pole Eestis, et võiks mulle mingeid rohte tuua
- üksi on nii nõmedalt loner olla
- pea ei võta õppimist, kuigi õppida on vaja 
 - Helina on Jänedal ja neil on seal kindlasti mingi üüberkadestamisväärselt lahe olla.
- aeg läheb nii kiiresti ja ma pole kindel, kas ma jõuan üldse midagi täna tehtud
- pean ise jalad alla võtma ja süüa tegema.