Dramallama

Vääga bisid 30 + 6 tundi on olnud. Eile olin jällegist koolis venimas nagu tatt ja ootasin kannatamatult iga tunni lõppu. Ainukesed tunnid, kus ma kogu aeg kella ei vaadanud, olid sotstööd, kus oli rääkimas üks tark onu, kes rääkis väga tarka ja huvitavat juttu. Kedagi kipat ka polnud ja üleüldse rahvas pidas külmapühi.
Peale tunde oli klaver. Ja siis jooksin koolimajast rõõmuga välja. Kodus oli nii hea olla. Täielik nädalalõpu tunne oli. Inspiratsioon tuli ka peale ja siis kirjutasin veidikene. Plaanisin veel veidi puhata, süüa teha ja siis 18.13 bussiga Baltasse minna. Aga ma jäin täiesti tundmatult magama ning kui miski (arvatavasti püha vaim) pani mu silmi avama, siis telefoni kell näitas täpselt 18.13. Feil. Ma magasin sisse.
Mõtlesin hetkeks isegi, kas minna selle külmaga veel noortekale või mitte. Mul oleks aega olnud ainult 15 minutit, aga ilmselgelt mingite ümberistumistega või jalutamisega poleks ma sinna jõudnud. Mõtlesin ja otsustasin ikka kohale minna. Miski sundis mind sealt seestpoolt jälle. Siis toimus jälle väike ringijooksmine mööda korterit (miks see ei võiks väiksem olla, oleks vähem jooksmist -.-). Igatahes, lõpuks jõudsin kohale 18.49. Õnneks jõudsin ma täpselt selleks ajaks, kui Siim rääkis hilinemisest. :D
Noortekas oli hea. Seda võib järeldada sellest, et lõppes see alles veidikene enne kella 21. Hea, et tegin otsuse ikka kohale minna, mitte otseülekandega leppida.
Koju jalutades piinas mind väike süütunne. Sest ma tundsin, et ma tegin ühte asja valesti. JA siis ma lihtsalt mõtlesin-mõtlesin-mõtlesin selle peale. Nii kauaks kuni jõudsin koju ja hakkasin end filmivaatamisse süvendama.
Siis aga hakkas telefon helisema ning järgmised veerand tundi toimus tihe kõnedevahetus minu, ema ja venna vahel. Kogu loo lõpppunkt oli see, et hakkasin jälle korteris ringi rapsima ja asju kokku panema. Poole tunni pärast oli vend all ning ma istusin autosse. Sõitsime vurrvurra läbi linna ja peatusime mu venna maja ees.
Eilse öö olin venna juures. Kuna ta viis kell 1.00 naise haiglasse sünnitama, siis keegi pidi olema teise lapsega kodus ning ta hommikul riide panema ja värki-särki.
Olin ka mina öösel üleval ning eriti magada ei saanud. Ärevus oli sees. Lõpuks helises kell 8 hommikul telefon ja vend ütles, et kell 7.25 sündis laps ära. Ma olin nii õnnelik. Soe jutt läks kõrvust sisse, tegi tiiru ja jäi südamesse pidama.
Äratasin siis Sandra ülesse. Ta oli muidugi väga imestunud, et kus on emme ja issi ja miks mina nende juures olen. Lõpuks kui ma suutsin selle unekoti ülesse äratatud, siis ajasin ta riide ja korda. Ning poole kümne aeg tuli vend järgi ja läksime VHK-sse esimese klassi sisseastumiskatseid tegema.
Siis sain mina koju. Puhkasin veidi ja hiljem läksime haiglasse beebit vaatama.
Nii nunnu poiss on :D oeh.. ootan täiega aega, kus ta suureks kasvab juba.
Siis veidi tiirutasime vennaga linna peal ringi, käisime kummitöökojas ja lõpuks saime hakata ilma probleemideta sõitma. Mõtlesime maal ära käia, kuna empsil homme sünna.
Maal oli megamega külm. Nagu tõesti kohutavalt külm. Brr.. Toas oli soe :D
Sõime, rääkisime, vanemad olid õnnelikud, et lapsed kõik kodus ja pere koos. :)
Mingid tunnid olime seal, jutustasime nii, et suud kuivasid ning kui meil oli lõpuks kõhud täiega pungil ja kell oli ka piisavalt palju edasi liikunud, istusime vennaga jälle autosse ja linna poole minema. Brrh.. Maal oli vist üle 30 miinuskraadi. Igatahes kohutavalt mitu korda külmem kui ennem. Aga mida linnapoole sõita, seda soojemaid miinuskraade hakkas linna pool näitama.
Koju jõuda oli mõnus. Kindel soe tuba ning mitte mingisugust autos istumist enam. Homme saab terve päev magada :D

jejee.

Aga nüüd muuvikaid vaatama ja sujuvalt pühapäeva vastu võtma.

byebye