Nädal algas sujuvalt. Hommikud on rasked, pärastlõunal läheb kergemaks ja viimased tunnid on jälle raske istuda. Siis ma hakkangi lambist hullumeelselt itsitama keset tundi või lihtsalt piinan oma pinginaabreid. Aga isegi see pole see, mis oleks tunduks õige.
Selline run away tunne on pidevalt peas. Tahaks püsti tõusta ja joosta mööda tänavaid. Nagu mõnes muusikavideos. Mingi dupstep või metal oleks taustaks. Jookseks hingetuks end.
Täna hommikul võitlesin voodis mõttega, kas minna kooli või mitte. Kuna ma niikuinii plaanisin viimastest tundidest ära tulla, siis kaalusin üldse terve päev kodus olemist ja magamist. Aga ma ei suutnud. Läksin ikkagist kooli. Pidime esta tunnis kaks tundi järjest kirjandit kirjutama.... ma ei oska enam üldse kirjutada.
Ajaloo ja füsa olin ka veel ära ja tulin nüüd koju. Varsti tuleb vend ja siis maale. Kuigi ma kohe üldse ei viitsiks. Hoopis parema meelega magaks, kuulaks muusikat ja teeks oma kurja-masendunud-tuima nägu.
 |
| There´s always a lemon at the end of a bottle. You may eat it. |
 |
| Sidrunivesi ja failide transportimine. |
No comments:
Post a Comment