Meil igaühel on keegi selline, kellest me ei saa kunagi üle. Mõnel on see kes, mõnel on see mis. Aga kõikidel on midagi, mis jääb südametesse pikkadeks pikkadeks aastateks. Ja ükskõik kuidas sa prooviksid mõnikord tast lahti saada-see ei õnnestu. Miks see nii on, ei tea. Eks igalühel ole oma põhjus..
Täna on tervis parem. Sain öösel paremini magada. Ei köhinud kogu aeg ja salfakat otsida polnud ka iga tund vajadust. Seetõttu ehk magasingi poole kaheni. Siis võtsin Hamleti ja lugesin seda. Vahepeal tegin süüa ja tegelesin paari teise asjaga aga muidu istusin jälle kuni pimedani voodis teki all. Soe ja mõnus oli.
Siis veidi tegelemist teiste õppimistega ja nagu võluväel on öö käes. Tegelikult isegi kahetsen veidi, et magasin terve päeva maha. Oleks tunduvalt varem ärganud, oleks tunduvalt rohkem asju jõudnud teha. Samas oli hea üks päev voodis olla. Järgmist sellist võimalust ei tule kaua aega.
Sest homme on kool.
Need kaks päeva haigusega laisklemist on mõjunud nii, et suuremat tungi homme kodust jalad välja saada polegi. Ei viitsi end jälle korda seada.
Tegelikult võtaks hea meelega ühe puhkepäeva veel, sest tunnen et päris kõbus ma veel pole ja köhimisega hirmutaksin ka kõik eemale.. aga tööd on. Töid on vaja teha! KT, lugemiskontroll, sõnadetöö, parandustöö. Argh.. ja neid ei saa ka kuhugi edasi lükata, sest see nädal on totally kinni ja järgmiseks nädalaks ei saa ega taha jätta. Niisiis peangi homme oma valge tükeldatud keha kooli vintsima. Raske see saab olema, sest juba praegu on kell 2.18 ja ma olen ikka arvutis.. msnis.. blogis..
Hard life. Tahaks nutta, sooviks naerda. Kumbagi ei saa aga teha, sest pole põhjuseid.
Olen kinni oma inimeses/inimestes, keda kannan kaasas päev-päevalt mõtetes. Ja isegi unenägudes...
That´s my life.
No comments:
Post a Comment