Kõik ühelt poolt hakatakse just aksepteerima ja võetakse omaks, siis teiselt poolt visatakse just nagu välja ja ei tahetagi tunda..
Ma tahan ju head, aga vastu saan ma ikka midagi halba. Ning lõpuks jään ma ikka maha istuma ja tühja passima mitmeks tunniks. Ise samal ajal keerutades lõputuid versioone ja tihendades oma mõttemaailma..
Ja tahes tahtmatta tunnen ma, et ma ikkagist ei kuulu siia. Ei kuulu ka sinna. Kuulun vaid endale ja omaenese maailmale. Kus pole piire ja kus on ainult mu imaginery tegelased.
Sest see elu, kus ma igapäevaselt elan. See on liiga täis halbu üllatusi ja liiga palju valu tekitav. On ju. Või ei ole? Või kujutan seda ette ainult mina? Või minu peidetud ego, kes soovib alati olla tunnustatud ja tähendusega kellegi jaoks ?
1 comment:
Mh.. mina annan küll panust. Mina ise tahaksin küll. Teised ainult ei taha.
Ma mõtlen endiselt positiivselt.
JA tänu polegi vaja. Tänu peaks väljenduma tegudes, mitte sõnades alati..
Päikest sullegi, aga ära ainult päikesepistet saa, Tuta.
Post a Comment