Jah. Mul on tõesti vist kevadväsimus. Ja lisaks sellele midagi muud ka, aga sellele ma ei taha nimetust anda. Igatahes väga halb on olla. Ei, mitte füüsiliselt vaid vaimselt. Nagu oleks keegi julmalt pussitanud mu hinge.
Ja siis olen ma koguaeg väsinud, pikutan pidevalt, tunnen end nõrgana. Olen unine nagu varakevadel ärganud karu. Ja tujutsen. Need vist on kevadväsimuse tundemärgid ?
Ega enam polegi vaja kaagutada, et "millal tuleb suvi?"; "millal tuleb kevad?"; "tahan kevadet!!" sest näha on, et lõpuks ta tasapisi tuleb. Meelitades. Kui hommikul kooli minna ja õhtul koju tulla, siis on küll lumehunnikute vahet märgata.
Kusjuures, täna rõõmsalt, aga väsinult koju tulles vaatasin jälle neisse akendesse, kus kardinad pole liikunud juba paar aastat ja mõtlesin, et kas tõesti ongi need ilusad vanad ajad möödas? Möödas need ajad, mil ma olin väike ja käisime emaga neis samustes majades, kus tol ajal olid naeratavad inimesed ja kommi jagavad onud? Kui ma sain joosta seal rohul ja käia uudistamas neid hooneid, millest nüüd on ainult varemed..
Jah, need ilusad ajad on möödas. Enam pole majades inimesi. Ning rohtu pole niidetud enam aastaid. Hoonetest on varemed ja katused on sisse kukkunud. Neid paikades valitseb sünge õhkkond ja kurvameelsus. Täis mälestusi, mis panevad piisa voolama. Headus on möödas.
Ka piiblis on kirjas: "Kuri läheb kurjemaks ja hea läheb paremaks."
No comments:
Post a Comment