Täna on pühapäeva õhtu... ma kuulan nyan cat-i. Ma käisin reedel Ollis noortekal, laupäeva õhtul Tapal megavinges noortekas ja pühapäeva hommikul Tapal kirikus ja mul oli hea poe chill M&J -ga ja ma tulin nüüd õhtul linna, aga ma olen ikkagist nii kurb, et varsti lõhken.
Ma tõesti ei suuda seletada neid äkilisi kurbusehooge ja depressiooni laineid, kuigi ma ainult oskan aimata, millest need tekivad.
Täna terve tee linna tulles ka vend päris, et mis mul viga on ja puuris igatmoodi.. arvas, et kõik poisid ajavad mulle ligi.. wtf.. Aga ma lihtsalt vaikisin. Nii tuim annab vahest olla, kui mina. Ta siis pani mingit kõige hullemat lammutamise ja transi seisundi muusikat üldse ja siis keeras selle totaalselt põhja ja siis vaikselt piilus, kuidas ma reageerin. Kas hakkan naeratama või kommenteerima..aga ei. Ma isegi ei mäleta mida ma tegin.. iPodi näppisin ja mõtlesin ja nautisin seda trans-seisundit mis mul tekkis.. mõtlesin, et peaks korra mõnda kraami tarvitama.. tahaks pilvedes olla ja reaalselt transsi sattuda. I know, olen vist kõige imelikum inimene keda te teate, või siis teine järjekorras..
Ilmselgelt ei ole minuga enam kõik korras. Ma mäletan, et üks tuttav rääkis, et kui tema sugulane läks linna, siis tema esimene kuu aega iga õhtu nuttis patja. Kuid mul tundub, et mul on nii, et esimene kuu on rõõmsalt sisse elatud ja nüüd teine kuu tuleb nutuõhtute kuu.
Kui praegu ükskõik kes minu käest küsib midagi või palub mul teha, siis mu vastus oleks sama. Et kas praegu pole õige aeg või siis, et ma praegu lihtsalt ei jõua. See vastus oleks sama olnud ka üleeile ja see vastus oleks sama ka paari päeva pärast. Sest ma tunnen, et mitte millekski pole praegu õige aeg. Mitte millekski. Praegu pole õige aeg koolis käia, elukohta vahetada. Ja praegu ma lihtsalt ei jõua ka mitte midagi. Mul on vaja motivatsiooni. Kuhjaga motivatsiooni. Ja mul on vaja, et keegi tuleks ja hakkaks ise minu asju korraldama, sest ma ei jõua enam ise. Sunniks mind tegema seda ja seda ja seda ja kõike mida ma pean tegema.Sest ma ise tahaksin puhata, olla vaba. Ja et keegi tuleks ja sunniks mind. Sest tõesti. Oma tahtest ei saa ma enam midagi tehtud.
Mulle endale meeldib praegu ainult muusikat kuulata, kirjutada ja lugeda. Jah, lugenud olen ma viimastel päevadel väga palju. Raamatud on lihtsalt uued maailmad, kuhu ma saan sisse sukelduda ja unustada enda feilid armumised ja leida uusi unistusi. Ning seal saan ma unustada kooli, õppimised ja üksinduse. Raamatutes on nii palju tegelasi ja nendega pole kunagi igav ega üksik. Yeah.. freak.
Ja ma igatsen inimesi enda ümber. See 24 tunnine aeg, mis ma maal olen ja sellest mingi about 17 tundi olen kodus ja sellest veel 11-12 tundi magan maha, siis ma tõesti tunnen, et see aeg ei rahulda mind. Sest siis on mingid muud tegemised kõigil ja nii polegi ma näiteks ema saanud kallistada mingi kolm nädalat.
Ning kõik need teised inimesed.. ohjah.. ma ei tea. Suht hapuks on olukord läinud. Ma isegi ei tea mida ma enam tahan. Selgust, puhkust, hellitusi, motivatsiooni... -neid vist enim.
Aga .. ma lahkun. Olen täna juba piisavalt kuri olnud ja segadust tekitanud. Andke andeks..................
No comments:
Post a Comment