Elukäigud villasokihooajas

Elukäigud on teema, mis mind viimasel ajal on väga puudutanud.
Kunagi väikesed teismelised olles ja koos põhikoolis umbes 6-liikmelise grupina nalja visates poleks ma osanud üldsegi aimata, kuidas me teed kujunevad. Kujunesid nii, et üks on juba kahe lapse ema, teine kes oli klassis õppeedukuselt viimane, astus nüüd ülikooli. Kes on kolinud kaugele ära ja kellest ei tea üldse midagi.
Eelmine nädal saabus ka väga (väga) üllatav sõnum ühelt tüdrukult, keda polnud nii umbes.. 3-4 aastat näinud. Käisin tema töö juures kohvil ning nägin ta beebit. Ilmselgelt poleks ma kunagi osanud arvata, et ma hoian kunagi tema last süles. Samuti sain ma teada, et ühest party-chikist on saanud kodukana.

Kõik need sündmused lihtsalt ei jäta mind puudutamata. Ma kõrvutan minevikku ja olevikku ja olen nagu wow. Need muutused on toimunud vähem kui 5 aasta jooksul.  Ma olen kindlasti elevil, sest ma arvan, et palju üllatavat võib veel meie eludes juhtuda paari eesoleva aasta jooksul. Nii minu, kui sinu elus. Nii palju asju ja unistusi on võimalikud. Ja isegi kui sa nendesse ei usu, siis hakkad mõne aja pärast uskuma.


Villasokid. Ohjah, külm sügis on kohal. Minu pärastlõunad ja õhtud mööduvadki pusa ja pleedi sees, konnapükstes ja villasokkides istudes. Õpin, kirjutan, naeran, nutan, vaatan kodumaist rämpstoodangut telekast ja üritan võimalikult vähe haige olla.
Kõik suurüritused, mis vahepeal linnas toimunud on, on vahele jäänud.
Kodukanastun samuti?


Oma paki Norrast sain ka kätte. Ma olin nii ülevoolavalt rõõmus, kui ma avasin selle ja leidsin nii lihtsad, kuid minu jaoks sügavatähenduslikud kingitused.
Samal päeval sain ka oma pildid kätte. 45 pilti ootab seinale panemist ning üheks saamist selle suure mosaiigiga. Omaette pusle ning ajutöö on see, et panna need kõik nii värviliselt kui ka mõõtudelt klappima. Vähemalt on mul nüüd mitmeks õhtuks tegevust.


Vot selline elu-melu.