Aftershocks

Kaua aega oli pime. Kuid siis hakkasid kaugelt paistma väikesed kollased täpikesed. Mida rohkem pilt edasi avanes, seda suuremaks läksid kollased täpikesed, muutudes kogumikeks. Varsti sai juba eristada majaaknaid maanteevalgustitest. Läbi kollase-täpilise-helendava maapinna nägin hetkeks punast kirja - Selver. Muigasin omaette ning tõdesin, et olin nüüd jõudnud Eestisse.

Nüüdseks olen juba mõned päevad tallanud Eestimaa teid. Keeruline on selgitada, kuidas ma tunnen end siin, sest mõtteid on palju ning kõik tundub veel segasem olema, kui varem.

Enne äraminekut veetsin ma seal aga väga meeldivad viimased päevad. Oma viimase vaba päeva käisin jälle poes, viisin taarat ja pappi kogumispunktidesse, lugesin muinasjuturaamatut ning maalisin. Avastasin ühest ruumist lauad ning kõikvõimalikuid kunstitarbed. Mitme tunni tagajärjel oli mul valmis üks pilt loodusest ning teine pilt Sophiele lahkumiskingituseks. See oli väga spontaanne ning selle üleandmine oli vist viimane kord kui ma reaalselt südamest üle kere naersin, sest ma feilisin jällegist. Kuid tema lahkumiskingitus mulle.. well, ma suutsin ta plaani nurjata. Aga me leppisime kokku, et ma actin, nagu ma ei teaks midagi selle kohta. :)

Ühel õhtul otsustas Sophie teha oma šokolaadikooki. Alguses oli see lihtsalt mõeldud kui väike kook, kuid lõpuks kujunes sellest välja lahkumispidu leedu paarile, sest nad lahkusid järgmine päev edasi Euroopat vallutama. See õhtu oli üldse rõõmuskurb. Sest pole võimalik pisaraid mitte tagasi hoida kui sa istud pimedas kirikus ning sulle mängitakse klaveril kurba lugu. Aga see oli mälestus, hea mälestus. Kui Lisanna palus mul reedel öelda 3 asja, mis olid meeldejäävamad, siis see hetk oli ka nimetatute hulgas.

Kui minul oli viimane õhtu, siis tehti ka minule lahkumipidu. Ma ei soovinud ega oodanud seda, sest ma pole kunagi olnud pidude inimene. Minu õnneks oli see aga hoopiski väike koosistumine tee ja krõpsudega, mis oli täiesti aksepteeritav, sest väikesed koosistumised on just my cup of tea. Ning lisaks nad palvetasid kõik minu eest, mis oli nagu parim asi, mida kaasa anda mulle.

Ja viimane hommik. Kõik läks normaalselt, naersin ning ei olnud sees üldse sellist tunnet, et lahkun. Alles rongis jõudis kõik see kohale. Muide, rongi vahetamise ajal tutvusin ühe hiina tüdrukuga, kes oli tulnud Norra ülikooli. Kõigepealt ta ei teadnud kus Eesti asub ning siis imestas ta meie hariduse ja kooli puudutavate asjade üle. Ja kui ma rääkisin lühidalt mida ma Norras tegin ja et ma olen 18, siis ta oli väga üllatunud. Kahju, et ma mingeid kontakte temalt ei võtnud, sest äärmiselt huvitav ja kaunis tüdruk oli ta. Aga well, mõned inimesed ongi mõeldud ainult korraks kohtuma.

Kokkuvõtteks võin öelda, et ma veetsin seal oma elu parimad nädalad. Kindlasti kasvasin ma seal ning tulin igas mõttes rikkamana tagasi.

Ja nii ongi. Aamen.