Täna on neljapäev. Ja neljapäevad on kujunenud selliseks, et koolis ja päeval on täiega lahe, sest suht lebod tunnid on ja nädalalõpp on ka kohe-kohe saabumas ja siis on kõik alati nii fun ja ilus. Aga õhtuti kodus olen ma kõige sügavamas masenduses. Üleliigne info, i know..
Kurjaks olen ka muutunud. Laisaks. Ja väga lampe otsuseid teen ka. Või siis mõtlen lampi, et oh, jätaks nüüd selle ja teise ja lööks kõigele käega ja keskenduks asjadele, millele ma varem pole nii palju aega kulutanud. Nüüd on oma elu. Otsustan ise mida teen.
Täiega palju on küsimusi. Täiega palju on mõtteid. Täiega palju on seda inimest minu mõtetes. Ning täiega palju on monolooge minu elus. Ja nii palju on negatiivseid mõtteid. Positiivseid on ka, aga negatiivseid on vist rohkem. Rahulolu tahaks. Ma ei tahaks olla nii, et õhtul istun voodis, kaisukad kaenlas ja valan pisaraid. Raske on vahel. Tahaks puhkust. Tahaks suve. Või siis ilusat kevadet. Või just külma ja kalki talve, kus kõik käivad nagu kubujussid riides, näod punased. Sügis on ka kena, aga... liiga palju on vihma ja tusaseid nägusid. That´s not cool at all. Aga eks aeg teeb oma töö. Ning varsti ongi jälle see pikk talv käes, mida me iga hinna eest tahaksime kevadeks vahetada. On ju nii.
Olukord on vahest nii masendav. Ning isegi ei aita isegi šokolaad ning suur klaasitäis magustoitu küllusliku vahukoorega. Sest see on ainult väline. Me võime ju sellega oma suud ja kõhud paremaks teha, aga see ei paranda ikkagist meie hingevalu. Hingevalu vastu ei aita isegi valuvaigisti. Või kui, siis ainult üledoosi korral. Muidu mitte.
Aga vähemalt on see hea, et siin saan ma oma masenduse ajal süüa nii palju magusat ja soolast kui palju mul sisse läheb. Ning pole kedagi, kes jälgiks, et oi-oi tüdruk, miks sa öösel pool tassi vahukoort ära sööd...?? paksuks lähed ju nii !!! nevermind, las lähen. Vahukoor ja šokolaad me gusta.
Suhtlus on täiega ära kadunud. Mul on selline tunne, nagu puuris oleksin. Või siis täiesti üksi siin maailmas. Nagu mingi imelik erand teiste inimkondade sees. Kõik lähedased inimesed on kaugel ja selline tunne on, nagu oleks lähenemis- ja rääkismiskeeld peale pandud, sest lihtsalt vahest teeb nii kurvaks, kuidas inimesed su nii kiiresti unustavad ja oma eluga iseseisvalt edasi lähevad. Ning üldse ei tunne huvi, kuidas läheb ka teistel. Jah, ka mina olen oma eluga iseseisvalt edasi läinud, kuid ma pole teisi unustanud. Ma mõtlen peaaegu iga päev nendele inimestele kes on Läpil, Tapal ja Jänedal. Nemad on minu südames.
Oh, kuidas ma unistan, et keegi tuleks mulle külla. Lihtsalt sellepärast, et ta armastab mind või et ma olen talle oluline. Mitte sellepärast, et saaks linnas kusagil olla või korterit näha või öö üle magatud. Vahest võiks keegi midagi oma südame järgi ka teha. Või siis pole ma lihtsalt kellegi südames.. :(
Iga päev trepist üles astudes ma loodan näha sind oma ukse taga. Kuid sind pole ja sind ei tule. Ja ma ei väsi ootamast. Sest sa ju lubasid.. !
Ma tunnen ennast üksikuna...
No comments:
Post a Comment